Maestro Roman Toi
„Roman Toi mälestusteraamat on otsekui täiuslik heliteos,“ kirjutas Harry Illak 2. juuni Sakalas. Selles, et mõlemal ajakirjanikul on õigus, võisid 5. detsembri õhtul Eesti Maja kristallsaali kogunenud isiklikult veenduda. Kahjuks oli vinge tuul, libedus ja siinse ühiskonna ürituste paljusus osalenute ridasid kõvasti kärpinud, ent see ei vähendanud mitte sugugi õhtu meeldivat, kodust ja südamlikku atmosfääri.
Estore’i (loe: EKN-i) korraldusel toimunud õhtu avas esimees Avo Kittask, tervitades kohaletulnuid ja teatades, et R. Toi mälestusteraamatu müügist laekuva tulu on autor otsustanud annetada EKN-ile.
Dr. Toi, kes juba enne ürituse algust signeeris kohapeal raamatuid ja tervitas külalisi, ütles oma sissejuhatavas sõnavõtus, et tal oli raske kirjutada iseendast, sest silmapiiril varitses kaks hirmu: pole viisakas ja sobiv endast kirjutades üle pakkuda ja teiseks oht jääda võlgu neile, kes ta elus on tähtsat rolli mänginud. Tõe huvides olgu öeldud, et Roman Toi elus on olnud kolmaski suur armastus – nüüdseks igavikku lahkunud abikaasa Vaiki, kellest ta suure soojusega rääkis.
„Minu loost helisegu vastu nende toon, kes mu elu on kõige enam mõjutanud, “ ütles dr. Toi, lisades, et ta vaatleb asju nii, „nagu nad mu teele tulid“.
Järgnes hästi koostatud ja sujuvalt kulgenud programm dr. Roman Toi koorimuusikast, mille vahele lugesid katkendeid vastsest raamatust Arho Tuhkru ja viimase osa Laas Leivat.
Võisime taas imetleda dr. Toi laululoomingu ilu ja võlu omaaegse Riikliku Akadeemilise Meeskoori ja Eesti Raadio Segakoori esituses selliste tuntud dirigentide nagu Ants Üleoja ja Olev Oja, aga ka autori enda dirigeerimisel. Muljetavaldav oli 1990. aastast pärit videolõik, kus nägime esinemas Toronto eesti kooride lauljaid maestro Roman Toi taktikepi all. Videoklippides kõlasid sellised laulud nagu „Ela, Eesti!“, „Psalm 100“, „Kõrs“, „Ma kõndisin vainul“ jt.
Huvitav oli ka videokatkend 21. mail 2007 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis toimunud dr. Roman Toile pühendatud muuseumiõhtust, mida juhtis Alo Põldmäe ja kus kontsertosas esinesid Aleksandra Kamenskaja (klaver) ja Theodor Sink (tshello). Autor viibis seal koos oma lähedastega.
Laitmatu töö eest pälvib vaid kiidusõnu video- ja helitehnik Allan Eistrat. Kõik kulges tõrgeteta. Paiguti jäi mulje, et viibime ise kontserdisaalis.
Samuti tuleb imetleda Arho Tuhkru ja Laas Leivati meisterlikku esinemist. Mitte ükski teksti nüanss ei läinud kaduma. Vastupidi! Ehkki lühikesed katkendid, äratasid need kohe raamatu vastu huvi ja andsid sellest juba eelmaitse.
Dr. Roman Toi tänas südamlike sõnadega selle ürituse korraldajaid.
Lõpuks kostitati osalenuid veel kohvi ja kringliga.
Esmamuljeid raamatust
Raamatu asjatundliku arvustuse loodame lugejateni tuua edaspidi, aga siinkohal ei saa hoiduda imetlusest: autor näeb retrospektiivselt aastakümnete taguseid sündmusi ja fakte kadestusväärse selguse ja täpsusega. Küllap on ta nende kohta pidanud päevikut. Ja kui hästi tunneb ta oma esivanemate elukäiku! Oleme vist kõik lugenud memuaarteoseid, mis jäävad igavaks, kuivaks ja ühekülgseks. Mitte aga „Kaunimad laulud…“!
Dr. Toi kasutab sündmuste kirjeldamisel mõnusat huumorit, vahedat kriitikamõõka, andes kartmatult hinnanguid ja tehes ootamatuid kõrvalepõikeid. See kõik on rüütatud osavasse sõnakuube. Pole ka tegemist pelgalt isiklike mälestuste heietamisega, autor on oskuslikult oma sõnumi seostanud eestluse ja Eestiga. Selletõttu on kindlalt tegemist Eesti kultuurilukku mineva väärtusliku teosega, mis aitab kodueestlastel paremini mõista väliseestlaste pürgimusi, ettevõtmisi ja probleeme.
Neile, kel polnud võimalik üritusele tulla, võib soojalt soovitada Roman Toi mälestusteraamatut, mis aitab elustada aastakümnete taguseid sündmusi, ettevõtmisi ja probleeme.
Tore jõulukink on see ka, mille saate kerge vaevaga muretseda Estore’i kauplusest Eesti Majas.