Sel suvel korraldasid Kanada eestlased oma suvituskohas Seedriorus vägeva laulupeo, kus see pilt maestro Roman Toist võetud ongi. Foto: Tiiu Pikkur
Kes on kohtunud Roman Toiga, see teab tema säravat naeratust. Just nii – laia naeratuse ja rõõmsa tere tulemast hüüatusega ta Toronto Peetri kiriku uksest sisse astubki.
Tuleb, et Eesti Kirikule väikest intervjuud anda. Toil on oma arvamus kirikute ühinemisest ja koraalilaulust, sekka räägib huvitavaid seiku oma elust.
Roman Toi on ligi 30 aastat olnud Peetri koguduse organist ja on seda tänini – pühapäeviti kaks teenistust pluss ametitalitused. Toronto Kuningliku Konservatooriumi õppejõud, aastaid ja tänini – «nad ei ole mind veel lahti lasknud». Toi istub autoroolis ja sõidab oma sõidud kõik ise. Ja Toronto ei ole teadupärast küla, vaid miljonilinn. Helilooja, organist ja koorijuht Roman Toi on 92aastane.
Uus koorilaul valmimas
Küsimusele, kuidas elu läheb, vastab maestro tagasihoidlikult, et elab päevast päeva. «Abikaasa Vaiki matsin kuus aastat tagasi, aga mul on koduabiline, kes hoiab mu elu korras. Kõige suurem rõõm on töö, see on, mis elule sisu annab.» Organistiamet nõuab pidevat harjutamist, käed-jalad peavad nobedalt liikuma. Ja oreli taga istub maestro iga päev tunnikese vähemalt.
Heliloomingki ei ole unarusse jäetud. «Praegu kirjutan Toronto Peetri koguduse 60. aastapäevaks üht laulu koorile ja kahele solistile, esinejatega on juba kokku lepitud,» paotab helilooja oma loomingulise köögi ust. E.E.L.K. suurima koguduse ümmargune aastapäev on oktoobris.
Muusika loomisest ja laulude kirjutamisest rääkides jõuame Roman Toi algatatud ja eelmisel aastal edukalt lõppenud koraalivõistluse juurde. Koraalikonkursiks ei taha maestro seda mitte kutsuda. «Sõna «konkurss» on venelased meile toonud. Meie sõna on «võistlus»,» teatab ta kindlalt.
Luther pani koguduse laulma
Niisiis, kust tekkis mõte koraalivõistlus korraldada? «Kogu selle asja mõte tekkis mul üsna negatiivsetel asjaoludel. Ma lugesin ühest ajakirjast teemal, kelle laule me laulame kirikus. Artikli autor oli natuke kriitiline, et me laulame liiga palju saksa päritolu koraale. Mina küsisin selle peale iseendalt, et kas me peame siis hakkama Lutherit kuskile mujale maale ümber matma?
Tegelikult see oli Jumala käsi, et Luther oli sakslane. Ta oli üks Jumala poeg, kes katoliku kiriku arhaisme ehmatas. Ja just Martin Luther oli see, kes tõi koraali laulmise kirikusse. Ja koraal ei ole ju mitte midagi muud kui ilusas luulekeeles ja muusika abil jumalasõna lugemine.»
Toi seletab, miks oli Lutheril vaja kogudus laulma panna: «Selle asemel et kogudus istub nagu nui ja lööb teatud kohtadel risti ette ning preester teeb kogu töö ära, Luther aktiviseeris kogudust. Ta vaatas, et varahommikusel jumalateenistusel, kus õpetaja võõras keeles räägib, kipub kogudus vägisi magama jääma. Võib-olla tekkis tal kaastunne magama kippuvate talupoegade vastu. Ta hakkas neile emakeeli jutlustama ja pani nad laulma. Et vähemalt laulu ajal nad ei maga.»
Koraali sõnad on tähtsad
Tagasi koraalivõistluse idee juurde. «Kiriku laulu- ja palveraamatus on umbes 30 eesti originaalset koraali. Ja seda on väga vähe,» selgitab Roman Toi. «Mõtlesin siis, et kui kuulutada koraalivõistlus välja, saaks uusi laule juurde. Sest kirjutati küll, kelle laule me laulame, kuid mitte ühtegi sammu ette ei võetud, et uusi koraale saada.»
Laulude kirjutamisest rääkides rõhutab maestro, et väga oluline on heade sõnade olemasolu: «Muusikat on võimatu luua, kui sul sõnu pole. Kõigepealt peaks sõnade loomisele mõtlema. Tegelikult peaks ka ühe koraalisõnade võistluse tegema.» Ometi tunneb ta head meelt, et koraalivõistluse lauludel olid valdavalt originaalsed laulusõnad.
«Tegin südame kõvaks, lugesin oma rahanatukese üle ja otsustasin koraalivõistluse algatada. Küsimusele, kas raha (auhinnafondi annetas Toi 50 000 krooni – T. P.) läks asja ette, vastab ta rõõmsalt: «Väga asja ette.» Võidulaule lauldakse ka E.E.L.K. kogudustes. Muide, ühe laulu autor Riho Maimets on Toronto Peetri koguduse juhatuse esimehe poeg, kes parajasti Eestis õpib.
Kõiki laule ei lauldagi
Üks mure vaevab maestro südant ka: «Eestimaa heliloojad ei oska koraale kirjutada. Tundub, et neile, kes kompositsiooni või orelimängu õpivad, ei õpetata spetsiaalselt koraalikirjutamist, aga peaks.» Omaaegses E.E.L.K. Toronto usuteaduslikus instituudis oli just Toi see, kes üliõpilastele eraldi koraalist loenguid pidas ja «...sellepärast julgen sel teemal sõna võtta».
Eestis palju ringi liikunud ja kirikutes käinud inimesena teab ta, kuidas kodumaa kogudused laulavad. «Eesti kogudused laulavad nii suurelt, kui palju parajasti rahvast kirikus on. Kuid need kogudused tunnevad koraaliviise ja nende varamu näib olevat avaram kui siin võõrsil.
Olen teinud statistikat. Näiteks Peetri koguduses, kus ma olen peaaegu 30 aastat orelit mänginud, sellest ligi 500 laulust, mis on kiriku laulu- ja palveraamatus, ei ole me umbes 120t kunagi laulnud. Ja need ei olegi lauldavad. Need pandi sinna sisse hoopis teistel eesmärkidel,» on vanameister resoluutne. «Miks? Ma ei ole sellele vastust leidnud. Ometi ei tohi me neid laule negatiivseks kuulutada, nad peavad seal viisakuse pärast olema.»
Vaidlus kodukordade üle
Roman Toi on tulihingeline kirikute ühinemise pooldaja ja leiab sel teemal kerkinud diskussiooni mõttetu olevat. «Mina saan aru, et see väikene vaidlus, mis praegu avalikus sõnas käib, ei käi mitte Piibli üle, vaid kodukordade üle. Mul on tunne, et esimese kursuse majandus- ja juuraüliõpilane kirjutaksid mõlemad põhikirjad nii valmis, et kõik oleksid õnnelikud.»
Ta meenutab sooja sõnaga omaaegseid lauluraamatu komisjoni koosolekuid, mida nii Torontos kui Stockholmis ja Tallinnas peeti. «Vaat see oli üks väga üksmeelne töö ja on seni kõige suuremaks koostööks Kodu- ja Välis-Eesti kiriku vahel jäänudki,» meenutab Roman Toi.
Aga pühapäeval on Toi taas Peetri kiriku oreli taga ja hõikab pärast jumalateenistust rõõmsalt Eestisse tagasi sõitjale: «Tervita kõiki, kes mind tunnevad!» Ise lubab Eestisse tulla tuleval suvel, kuid mitte laulupeo ajaks, vaid kohe pärast seda, sest «...siis on mu sõpradel minu jaoks rohkem aega ja me saame rääkida, kuidas laulupidu läks.»
Tiiu Pikkur
