Kotkajärve tänavust juubeliaastat on tähistatud mitmel viisil. Sellest on räägitud ja kirjutatud Kanadas ja mujal maailmas, kus elab eestlasi. 50 aasta jooksul on nimi saanud omaseks nii siin- kui sealpool Läänemerd. Kotkajärvest on kuulnud ka need rahvuskaaslased, kellel pole kunagi olnud võimalust tõsta jalga Eesti Noorte Vabariigi territooriumile, nagu seda kohta nimetati kodumaa raskeil okupatsiooniaastail. Seal on alati valitsenud rahvusromantika — eesti keel ja meel.

Kuid Kotkajärvel on olnud veel midagi muud, mida on sobiv meenutada juubeliaasta lõpetamiseks, enne kui läheme laiali ja alustame uut poolsajandit. Kotkajärve pole ainult metsapadrikusse rajatud jalg- ja sõiduteedega laagriväljakud, kus nii palju kõnnitud, joostud, mängitud, õpitud, ujutud, lauldud ja tehtud palju muud. Kotkajärvel on veel teine pale — romantiline Kotkajärve.

Mis see on, ei tea õieti keegi. Kuid see ühendab hingi, seob isikuid, annab eluaegseid sõprussidemeid. Kotkajärve romantika on sidunud noormehi ja neide. Siit on leitud elukaaslane või saadud esimesed tutvused, mis on viinud hiljem perekonna loomiseni. Keegi ei tea, kui palju eestlaste vahelisi abielusid mitte ainult Kanadas, vaid ka mujal on saanud alguse tutvustest romantilisel Kotkajärvel. Olgu see toimunud noortelaagreis, kokkutulekuil või Metsaülikooli peres viibides.

Eesti skautide ja gaidide suur- ja maailmalaagrite programmis nii Kanadas kui teistes riikides on olnud sõsarate, vellede, pillerkaari pidamise, veimevaka valmistamise ja kosjapäevi. Neil puhkudel on õpitud vanu pulmakombeid, kantud rahvariideid, tantsitud ja lauldud.

Elu kandub edasi ühelt põlvkonnalt teisele. Kotkajärve on tõesti, tõesti eesti nooruse õnnemaa. Uljalt järgmisesse poolsajandisse!

Märkmed: