Ei ole ime, et nüüd, kus kiiresti läheneb uue presidendi valimine, ilmub kümneid raamatuid ja sadu artikleid seniste presidentide hindamiseks ja ümberhindamiseks. Mõõdupuuna kasutatakse sageli „kolme suurt“ – George Washingtoni, Abraham Lincolni ja Franklin Delano Roosevelti. Hiljuti ilmus trükist ühe silmapaistva ameerika ajaloolase uurimus, mis väitleb küllaltki veenvalt, et selles kuulsustehallis on kindel koht ka USA 40. presidendil – Ronald Reaganil.

Teose autor, New Yorgi linnaülikooli ajalooprofessor John Patrick Diggins vestles hiljuti Washington Timesi (WT) kaastöölise Shelley Widhalmiga, et selgitada raamatu ilmumise põhjusi praegusel ülekoormatud poliitilisel kirjandusturul. Ehkki president Reagani surmast on möödunud vähe aega, on ta elu ja saavutuste ümberhindamine tarvilik juba praegu, kuna ajad on muutunud, väidab prof Diggins oma uurimuses „Ronald Reagan: Saatus, vabadus ja (võime) teha ajalugu“.

Reagan saavutas võidu tänu oma suhteliselt konservatiivsetele ideedele sellest hoolimata, et akadeemikud ja massimeedia tema tõusuajal (1980-ndail) nihkusid üha enam vasakule. Need olid taktikalised võidud, tänu tema võitvale isiksusele ja kommunikatsioonivõimele. Nüüd on see „vastuvoolu ujumise“ poliitika osutunud USA üheks viimase sajandi suuremaks strateegiliseks võiduks – võiduks, mis lõpetas külma sõja, kummutas kommunismi ja määras uue sihi meie sajandile.

Niisiis nõuavad Reagani saavutused ajakohasemat tõlgendust, kuna muutunud on nende saavutuste taust, rõhutab prof Diggins.Ta peatub ka küsimusel, kas Reagani maailmavaade oli mingil määral usuliselt mõjutatud. New Yorgi ajaloolase vastuseks on „jah“ ja „ei“. Reagan kaitses esmajoones usuvabadust, nt õpilaste õigust koolis palvetada, kuid ei soovinud, et ükski usutunnistus saaks USA-s domineerivaks.

Prof Diggins on pühendanud aastakümneid Ronald Reagani elu ja töö hindamisele. Erilist tähelepanu väärib tema seletus, miks Reagan oma poliitilise karjääri algul astus välja demokraatide parteist ja ühines republikaanidega. Ilmselt ei teinud ta seda mingeil päevapoliitilistel kaalutlustel, kuna – nagu eespool öeldud – oli see tollal ju otse „vastuvoolu ujumine“. Õpetlane on leidnud, et peapõhjuseks olid Reagani isiklikud arvukad kokkupõrked Hollywoodi kommunistidega ja teisel kohal ta lugemus, st — antikommunistlik kirjandus, mis sundis noort, uudishimulikku ametiühingutegelast (kes Reagan tollal oli) otsima selgust möödunud sajandi kõige hävitavamas pseudo-evangeeliumis, marksismis.

Üle kõige huvitab aga raamatu retsensenti küsimus, kuidas õnnestus Reaganil rahuviisiliselt lõpetada külm sõda. Ta tegi seda kannatlikkuse ja diplomaatiakunsti abiga, seletab Diggins, jätkates: „Ta ei järginud nn pistrikute või oma sõjakamate nõustajate teed, kes keeldusid isegi venelastega rääkimast. Reagan tundis vajadust rääkida, astuda (vastaspoolega) nn püsivasse dialoogi ja see hakkaski tulemusi andma. Tema ja (Vene valitsuspea) Gorbatshov said teineteisega hästi läbi. See oli tema sõnul „isiklik diplomaatia“... Ja see oli üks neist vähestest kordadest ajaloos, kus on suudetud vältida sõjalist katastroofi diplomaatiakunsti ning läbirääkimiste teel.“

Prof Digginsi uurimust Ronald Reaganist refereerides kõrvutab retsensent Shelley Widhalm Reaganit „kolme suure“ ekspresidendiga ja toonitab, et nood teised — Washington, Lincoln ja Roosevelt — olid „sõjapresidendid“, kuna aga Reagan purustas kommunismi „ilma ühegi pauguta“.

Hiina igivana strateegia-õpetuse järgi on see sõjakunsti ülim saavutus.

Prof Digginsi raamat toob kadunud presidendi isiksuse ja ideed uuesti tagasi ellu. Vanad roomlased ütelnuks: Ronald Reagan redivivus est.

Märkmed: