Rong Moskvasse väljub Tallinnast igal õhtul. Järgmise päeva hommikul jõuab see Leningradi vaksalisse Moskvas. Öö tuleb veeta rongis.

Eesti tollipunkt on Narvas, Venemaa piiri ületamine toimub Ivangorodis. Tagasiteel tuleb jälle veeta öö rongis. Nii käisime Moskvas.

Pärast Eesti taasiseseisvumist oleme loonud endile teise kodu Tallinnas.Veedame seal mitu kuud nii kevadel kui sügisel. Eestis elades oleme Euroopas, kust on lihtne teha lühemaid reise teistesse Euroopa riikidesse. Peale lennuki võib minna kas bussi, laeva, auto või rongiga.Enamasti pole vaja isegi viisat. Oleme abikaasaga kasutanud Eestis viibimist, et iga kord külastada mõnda uut linna või maad. Nii oleme viimase paari aasta jooksul käinud Rootsis Lucia päeva pidustustel,Põhja-Soomes imetlemas südaöö päikest, Tshehhi Vabariigis, Lätis, St.Peterburgis ja viimati Moskvas.

Tallinnas on väga palju reisibüroosid, mis korraldavad turismireise igale poole maailmas. Kui aga soovid näha Venemaa pealinna, siis sellist reisi pole kerge leida. Miks? Küllap sellepärast, et eestlastel on praegu huvi külastada neid maid, mis olid neile nõukogude ajal kättesaamatud. Moskvat võisid vanasti külastada kõik, kellel selleks oli tahtmine. Siis polnud vaja viisat ja reisimine oli palju odavam kui praegu.

Moskva on aga kümne viimase aastaga väga palju muutunud. Reis sinna maksab peaaegu samapalju kui ükskõik millisesse teise Euroopa linna. Olime rõõmsalt üllatunud, kui novembri alul leidsime Linnalehest reklaami "Kultuurireis Moskvasse", 8.-11.november, korraldajaks reisibüroo RRA (Reisi, Rända, Avasta), mis asub südalinnas Roosikrantsi tänaval.

Helistamisel selgus, et meil on vaja 2 passipilti Venemaa viisa saamiseks, mille vormistamine võtvat vaid mõned päevad. Pidime loovutama selleks ajaks oma Eesti passid turismibüroo kätte. Saime need tagasi alles nädal aega hiljem enne Moskva rongile astumist. Reisi hinnaks kahele tegime pangaülekande 8200.00 EEK (umbes 740 Kanada dollarit).

Hinna sees olid: edasi-tagasi rongipilet, majutus kesklinna hotellis Belgrad, hommiku- ja lõunasöök, giidi ja reisisaatja teenused, viisa, reisikindlustus, ekskursioonid ja metroo sõidukaart viieks korraks.

Neljapäeval, 8. nov. täpselt kell 5.03 pärastlõunal tõmbas ähkiv ja puhkiv vedur rongi Balti jaamast liikuma. Meie grupis pidi olema 15 inimest, kuid jaamas selgus, et oli ainult 4, pluss kaks esindajat turismifirmast. Veel selgus, et see oli esimene Moskva reis, mida see firma korraldas. Olime pettunud, kuid ei lasknud sellel tuju rikkuda.

Seadsime endid sisse magamisvagunisse ja olime rõõmsad, et saime 4-inimese kupee kahepeale. Reisijaid polnud palju. Vagunisaatja oli eestlanna. Ta kontrollis meie pileteid ja viisasid ning korjas ära passid, tehes ettevalmistusi piiri ületamiseks.

Enne piiripunkti jõudmist tegi rong lühikesed peatused Tapal ning Jõhvis. Narvas aga peatusime üle poole tunni, kus Eesti piirivalve kontrollis kõigi reisijate dokumente. Järgmine peatus oli juba Venemaa pinnal, Ivangorodis. Seal hoiti meid paigal ligemale tund aega. Esiteks käis meid küsitlemas vene tolliametnik, hiljem kontrollis piirivalve meie viisasid ja lõi templid passidesse. Suhtumine reisijatesse oli viisakas ja sõbralik.

Nüüd oli aeg minna õhtust sööma restoran-vagunisse, kus ettekandjaks oli eesti keelt kõnelev neiu. Õlut juues saime tuttavaks teiste reisikaaslastega meie grupist. Selgus, et olime ainukesed n.-ö. tõelised turistid. Teised olid käinud palju kordi Moskvas, kuid mitte viimase kümne aasta jooksul. Kaks keskealist naist Tallinnast olid varem Moskvas isegi elanud ning nende seekordne huvi oli peamiselt "shopping".

Ivo oli kaasas reisisaatjana ja Ellen sõitis pidama läbirääkimisi meid vastuvõtva Moskva reisibürooga edaspidise turismi arendamiseks Tallinna ja Moskva vahel. Pärast küllaltki maitsvat chicken kiev'it pugesime valgete linade vahele ning rongi vaikse õõtsumise saatel saabus kiiresti uni. Öösel läbisime jaamad Kingissepp, Novolisino, Bologoje ja Tver. Kui silmad avasime,hakkas juba valgeks minema. Tass kuuma kohvi vagunisaatjalt pühkis viimase une silmist. Lähenesime Moskvale. Akendest vilksatasid juba mööda eeslinnad.

Esimese kapitalismi märgina torkas silma eemalt paistev suur Ikea kaupluse kollane-sinine märk. Hiljem kuulsime, et see äri olevat tohutult populaarne ja seda külastavat ligikaudu 20.000 moskvalast päevas. Ikeal olevat kavas lähimail aastail avada Moskvas veel kolm äri.

Kell pool kümme reede hommikul peatus rong Leningradi vaksalis. Olime jõudnud Moskvasse. Ilm oli vihmane ja külm. Meile oli vastu tulnud Moskva reisibüroo "Reddy" esindaja Vladimir, kes viis meid ootavasse minibussi.

Olime rõõmsad, et meid kõigepealt viidi hommikusöögile linna südames asuvasse bistrosse. Kartulisalat, õunakook ja tass kohvi virgutasid meid eelseisvateks muljeteks. Seal ühines meiega kohalik giid Niina, kes osutus suurepäraseks linna ajaloo tundjaks. Algas linnatuur minibussiga.Esimene peatus - Punane väljak. Tibutas vihma, oli külm ja rõskelt niiske. Ainult minu abikaasa oli ilmale sobivalt riietatud. Tema kapuutsiga sulejakk äratas kadedust. Teised meist hakkasid varsti lõdisema.

Kindlasti aitas sellele kaasa ilm, et Punane väljak jättis väga sünge mulje. Telliskivipunased müürid palistatud peaaegu mustadena näivate kuuskedega, Lenini mausoleum valvuritega, üksikud turistide grupid,mõned tänavakaupmehed oma suveniire pakkumas - see oli esimene mulje.

16. saj. ehitatud kuulsa Vassili Blazhennõi katedraali kullatud sibul-kuplid olid kaetud võrguga, kuna kirik oli renoveerimisel. Kahjuks turiste sisse ei lastud. Mausoleum oli reedel suletud. Meie giidi teadmised Moskva ajaloost olid ammendamatud. Kahjuks rääkis ta ainult vene keeles. Kuna mu abikaasa oli ainuke, kes üldse vene keelt ei mõistnud, pakkus Ellen ennast tõlgiks. Ta oli varem tegutsenud Inturisti giidina ja valdas vene keelt suurepäraselt.

Jätkasime sõitu piki Moskva jõe kallast. Liiklus tänavatel oli paisunud suureks, jalakäijaid aga oli vähe näha. Silma torkas renoveeritud,kullatud kuplitega kirikute rohkus südalinnas. Eriliseks huviobjektiks on turistidele kujunenud Cathedral of Christ the Savior. Stalin lasi selle täielikult hävitada 1930-ndail aastail ja selle koha peale ehitati suur linna ujula. 1990-ndail aastail asuti kiriku taastamisele säilinud jooniste järgi. Viie aastaga valmis praegune katedraal, mis olevat kujundatud oma endises hiilguses. Ikoonid ja maalid ning rohked kullatud ornamendid särasid ja läikisid küll, kuid jätsid külmaks. Neil puudus minu arvates hing. Rahvast oli palju. Sisenedes pidime läbima turvaväravad ja meie kotte kontrolliti põhjalikult. Parajasti toimus miilitsapäevale pühendatud teenistus.

Minibuss veeres edasi Lenini (nüüd Vorobei ehk varblase) mägede suunas, kus asub Moskva Ülikool. Vaateplatvormilt oleks avanenud suurepärane vaade linnale ja ümbrusele, kui ei oleks olnud udu. Siiski, meie vaatepiirile jäi kuulus Luzhniki staadion, kus toimusid Moskva olümpiamängud. Teel restorani möödusime linnakust, piiratud müüridega,kuhu on ehitatud ja veel ehitamisel suured uhked eramud uusrikastele. See oli eredaks tõendiks tekkivast ja süvenevast klassiühiskonnast.

Kolmekäiguse lõuna sõime restoranis Trava. See oli täis noori, vaatamata kõrgetele hindadele, mis antud ainult USA dollarites. Toit oli piisav ja väga maitsev. Alles siis viidi meid hotelli.

Hotell Belgrad asub Smolenskaya tänaval, Arbati vahetus läheduses,peaegu Vene Välisministeeriumi vastas, mis on stalinliku arhitektuuri tüüpiline näide. (Terve Moskva peale olevat selliseid hooneid kuus,milledest suurim on Moskva Ülikooli peahoone.) Hotell oli ilusa fuajeega ja hea teenindamisega, reklaamitud kui 4-tärnine hotell. Personal valdas inglise keelt ja oli abivalmis.

Üks Moskva vaatamisväärsusi on kindlasti kuulus metroo. Sõitsime sellega järgmistel päevadel mitmeid kordi. Selle funktsioon linna transpordis on enneolematu tähtsusega. Metroovõrgustik võimaldab kiiresti ja odavalt pääseda igale poole suures metropolises. Ühe sõidu pilet maksab ainult 4 rubla (20 kanada senti). Iga metroojaam on omaette vaatamisväärsus,pompoosne ja monumentaalne ning väga puhas. Meid üllatas eskalaatorite liikumiskiirus, millega inimesi sügavale maa alla "kihutati". Ka rongid tulid ja läksid vähemalt iga minuti järel. Tuhandetele moskvalastele on see peamiseks kiireks liiklusvahendiks. Autode rohkus pealinna tänavail ja bulvaritel tekitab liiklusummikuid nagu igal pool mujal maailma suurlinnades.

Laupäeva hommikul külastasime Kremlit. Seekord oli meil inglise keelt kõnelev giid. Ilm oli karge ja paistis päike. Kuna oli miilitsapäev,olid Kremli väravate juurde kogunenud suured salgad vormikandvaid korravalvureid. Kremli külastamise pilet maksis 500 rubla. Arvan, et kohalik pilet oli palju odavam. Meile näidati Relvapalatit ja mitmeid kirikuid Kremli territooriumil. Kirikud olid renoveeritud ja paljusid kasutatavat jumalateenistusteks. Ekskursioon Relvapalatisse ja kalliskivide muuseumi oli tänu giidi seletustele huvitav. Torkas silma, et väljapanekute juures ei olnud mitte mingisuguseid kirjalikke seletusi. Omal käel olles jäänuks palju arusaamatuks.

Pärast lõunasööki Tretjakovi galeriisse minejaid peale meie ei olnud,kuna teised olid seda varematel aegadel külastanud. Reisijuht Ivo oli mures, et ära eksime ning otsustas meiega kaasa tulla.

Galerii on kuulus vana vene maalikunsti esindusliku koguna. See pärineb aastast 1856, mil sai alguse jõuka vene kaupmehe Pavel Tretjakovi (1832-1898) erakoguna. Galerii avati rahvale alles 1874.a. ning muutus otsekohe väga populaarseks. 1918.a. galerii natsionaliseeriti ning sellest sai rahvuslik muuseum. Siin asuvad kuulsate vene kunstnike Ilja Repini, Ivan Kramskoi, Aivazovski, Perovi jt. maalid. Praegu mahutab muuseum umbes 47.000 kunstitööd ja seda külastab aastas 1.700.000 inimest.

Jõudes galerii juurde üllatas meid ukse taga looklev pikk ootajate järjekord. Kuna oli külm, kahtlesime, kas jääme ootama. Siis palus Ivo meid paigale jääda ja kadus kuhugi. Mõne minuti pärast ilmus ta koos mundris korravalvuriga ja meid viidi sisse kõrvaluksest. Kui pärisime Ivolt selle kohta üksikasju, siis söandas ta avaldada saladuse - 200-rublane oli see, mis tegi imet. (Sees kuulsime, et järjekord oli sellepärast, et garderoobis polnud üleriietele ruumi.)

Arusaamatus tekkis muuseumi piletitega. Ivo ostis kassast nn. piletid kohalikele, mis maksid 25 rubla tükk (1.50 CAD). Nendega meid aga sisse ei lastud. Pileteid kontrolliv tädi ütles, et oleme välismaalased ja peame ostma piletid hinnaga 210 rubla tükk (11.00 CAD). Ei jäänudki muud üle. Kuna Ivo rääkis head vene keelt, lasti ta sisse kohalikuna.

Venemaal eksisteerivad tänaseni kahesugused hinnad. Meie turismibüroo kahjuks meid sellest ei teavitanud. Ka eestlased on nüüd välismaalased, ehkki need, kes hästi vene keelt valdavad, võivad pääseda sisse kohalikele mõeldud hinnaga. Muuseumi külastaja staatuse otsustab ametnik piletikassas ning seejärel piletikontroll. Passi tõendina ei nõuta.

Galerii, milles kokku 62 saali, andis suurepärase ülevaate vene maalikunstist enne revolutsiooni. Alumise korruse saalides olid eksponeeritud skulptuurid ja freskod ning mingi väike osa vene 20. saj. kunstist. Rahvast oli väga palju. Oli näha perekondi laste ja vanavanematega, välisturiste aga üksikuid. Veetsime muuseumis ligemale neli väsitavat, kuid rikastavat ja meeldivat tundi.

Nõrkemiseni kurnatud nii vaimselt kui füüsiliselt, leidsime kosutust maitsvatest pelmeenidest ja õllest ühes kõrvaltänavas asuvas kohvikus enne naasmist hotelli. Pühapäeva hommikul toimus jalgsi ekskursioon Arbatile. Vana Arbati tänav on üks populaarsemaid vaatamisväärsusi Moskvas. 19. saj. kujunes Arbat kohaks, kus elasid vene vaimuinimesed ja jõukad aadliperekonnad nagu Sheremetjevid, Golitsõnid, jt.. Vana Arbat pole mitte üks tänav, vaid selle juurde kuuluvad ka mitmed põiktänavad, kus paiknevad väga huvitava arhitektuuri ja ajalooga hooned. Anatoli Rõbakovi 1988.a. ilmunud romaan "Deti Arbata" (Arbati lapsed) räägib lapsepõlvesõpradest, kes kasvasid üles Moskva Arbati rajoonis ja nende traagilisest saatusest. Tegevus toimub 1934.a. ja selle üheks peategelaseks on Stalin. Majal, kus Rõbakov elas ja töötas, asub mälestustahvel.Vana Arbat on autoliiklusele suletud. Keset tänavat terves selle pikkuses kauplevad tänavakaupmehed.

Sealt on võimalik osta vanu vene armee mundreid, aumärke, igasugu suveniire ja pudi-padi. Sinna on tekkinud viimasel ajal palju uusi antiigiärisid, ilusaid kohvikuid ja esinduslikke kauplusi.Tänav saab alguse Smolenski väljakult. Kohe selle alguses asub suure vene poeedi Pushkini majamuuseum ning selle ees ausammas Pushkinile ja ta noorele naisele Natalia Gontsharovale. Nad elasid selles majas 1826.a.

Hoones nr. 20 asub kuulus Vahtangovi teater, mis on kõige prestiizhikam klassikaline teater Moskvas. Praegune hoone on ehitatud 1947.a., sest eelmine, 19. saj. hoone, hävis pommitamisel II Maailmasõjas. Teatri asutaja Jevgeni Vahtangov oli kuulsa Konstantin Stanislavski õpilane.

Huvipakkuv Arbatil on nn. Wall of Peace, mis kujutab endast umbes kahe meetri kõrgust ja üsna pikka müüri, kaetud keraamiliste plaatidega, milledel laste joonistused. Need olevat kogutud Ameerika ajakirjanik Helen Marx'i poolt. Siin lähedal asub ka Moskva esimene Baskin Robbins'i jäätisekauplus. Meie giidiks Arbatil oli Siberis sündinud, kuid Moskvas koolitatud venelane, hariduselt ajaloolane, rohkete teadmistega vene vanast ja praegusest intelligentsist. Ta oli külastanud nõukogude ajal Tallinnat, mis jätnud talle unustamatu mulje. Ta suhtus meisse kui oma vanadesse sõpradesse. Tema seletused olid väga huvitavad.

Kuna Eesti saatkond Moskvas asub Arbati lähedal, otsustasime sinna sisse astuda. Eelmisel päeval olime telefoni teel kokku leppinud kohtumise saatkonna esimese sekretäriga, kes on meie tuttav. Kuna oli pühapäev ja saatkond suletud, sisenesime tagauksest Malõi Kislovski põiktänavalt.

Meile tehti ringkäik saatkonna hoones, mis on kuulunud Eestile 1921. aastast. Nõukogude ajal olevat selles asunud Nõukogude Eesti alaline esindus. 1960-ndail aastail lisati vanale ajaloolisele hoonele uus 5-korruseline administratiivhoone, mis on vanaga kokku ehitatud. Hoone vanas osas asuvad vastuvõturuumid, saadiku korter, talveaed ja saun. Moskva saatkond on Eesti Vabariigi suurim välisesindus. Samal tänaval asuvad veel Jaapani ja Hollandi saatkonnad. Meie jalutuskäik giidiga jätkus Suvorovi bulvaril, kus külastasime kuulsat Bolshoje Voskresenije (Suur Pühapäev) katedraali, kus laulatati Aleksander Pushkin. Sealt siirdusime Tveri bulvarile, mis on palistatud kauni arhitektuuriga 19. saj. ehitatud elumajadega. Lõunasöök toimus restoranis "Moskovski dvorik" (Moskva õueke), mis asus hoopis teises linnaosas, kuhu sõitsime metrooga.

Rong Tallinna väljus pühapäeva õhtul kell 6.15. Aeg oli läinud kiiresti. Kahel Tallinna daamil oli vedanud. Nad tassisid suuri pakke soodsalt ostetud asjadega. Meil polnud kavas midagi osta ja selleks polnud tegelikult aegagi. Kuulsime, et hinnad on kallimad kui Tallinnas, aga valik palju suurem.

Tagasiteel peatus rong Venemaa piiripunktis hommikupoole ööd. Meid äratati, vagunites süüdati tuled ja jäime ootama kontrolli. Seekord palus vene piirivalvur mul tõusta, et uurida pingi all asuvat pagasiruumi, et äkki on keegi seal peidus, kes tahab illegaalselt Eestisse pääseda.

Rong peatus ka Narvas, kus Eesti piirivalve meid kontrollis. Need kaks peatust hoidsid rongi kinni peaegu kaks tundi. Kell 7.50 esmaspäeva hommikul saabusime vanasse armsasse Tallinna. Reis oli lühike, kuid siiski saime mingisuguse ülevaate tänapäeva Moskvast. Kui veel peaksime sinna minema, siis ainult suvel.

Vaike Rannu

Arvamus

TRENDING