Elu on väärt, et seda elada. Aastate eest uurisin oma perekonnaarstilt, kuidas võiksin oma elu pikendada kasvõi 10–15 aasta võrra. Tema soovitus oli: osta omale kuhugi suvituskrunt, puhasta see ehituseks ning ehita ise ja oma plaani järgi sellele perekonna suvila. Kui kõik valmis on, katsu seal käia igal vabal nädalalõpul, tee seal vajalikku korrastamist ja tööd. Unusta tööhoos linnaelu ja oma linnatöö. Võib juhtuda ka nii, et linna tagasi sõites pead hoopis seal puhkama nädalalõpust... Aga oled värske. Tee seda ainult sel juhul, kui see sulle meeldib ja oled sellega rahul. Olen kindel, et sellega pikendad oma eluiga, nagu ütlesin, 10–15 aasta võrra.

Olen seda teinud ja arsti nõuanne on aidanud. Olen oma pere meesliikmeist vähemalt 10–15 aastat kauem elanud. On jäänud teadmine, et elu on väärt, et seda elada.

Nädalalõpuks suvilasse sõit on nagu Tartu-Tallinna vahemaa katmine. Alati avastad midagi uut ja seninägematut vaatamiseks. Tahtmatult võrdled teeäärseid bensiinihindu ja on hea meel, kui sõidad odavamalt ostetuga. Ja oledki viimase teepöörde järel näinud vete helkimist puude vahel — oled kohal! Siin tervitab sind metsalillede õitemeri, vaikus, lindude häälitsused ja üle tee ruttav maaorav, kes teab, et nüüd saab klaaspurgist pähkleid või päevalilleseemneid. Pisut hirmuga vaatad, kas kopra perekond ei ole mõnda puud maha langetanud. Ta ei arvesta kunagi sinu soove ja on selle maa pärisperemees. Koolibripaar on alati käimas punasest jooginõust joomas.

Peale karastusjooki ja kodutunnet algabki tegevus. Kas on küllaldaselt puid saunaahjule, varutud neid barbeque’le ja jahedal ööl kütmiseks? Millist värvipurki avada, mida esimesena teha? Küllap silm mõõdab veesügavust ja vana keedupott on paras vee tühjendamiseks paatidest. Kas tuua õngelatid kohe paati või selleks annab perenaine sulle õhtu eel võimalust? Kas õhtusöök on enne või pärast kalastamist?

Kunstnik Elva Palo näitusel nähtud maal, kala kõrkjais, mõjus küll nii, et kala on su sõber ja sa ei tohiks sõpra püüda ja süüa, siiski pole see tunne päriselt võitu saanud ja kihk on jälle kalale!

Hilisõhtune aeg vetel on ilus. Laine on teistsugune, õhk karastavam, värvid ja varjud on muutunud. Päike on langemas metsa, kobras ujub üle vee, kaur on oma kaebliku lauluviisiga su lähedal, eemal sirutab hallkurg oma peenikesi sääri ja vaatab üksisilmi vees liikumist, pääsukesed tiirlevad madalamalt, ilmuvad esimesed nahkhiired lendlema ja varsti on ka kuu serva näha. Kas see ujuv must täpp ei ole veeussi pea? Paar rumalat kalakest kahvas ja sõudmine hämaruses koju. Vahepeal on saun köetud, ootamas koos õllega linnarahvast.

Süttivad üksikute suvilate tuled, tehtakse lõkketuld. Kunagise eesti laulu asemel on hädaliselt häälitsev raadiomuusika, kui just naabrimees oma noorikuga ei sõua paadis ega mängi kitarril „Viljandi paadimeest“ või noorik teispool järveotsa ei leelota eesti runoviise. Nii möödus jällegi üks ilus päev ja suur on rõõm sellest kaunist päevast!

Selliseid ilusaid päevi on olnud mitmeid aastaid, palju suvesid. Esimesed aastad oli raske töö, mil võisteldi loodusega — hoolitsust vajas läbi võsase maastiku, üle kaljuse pinna tee rajamine igasse suvilasse, mis kestis aastaid ja koos käidi talgute korras sinna juurde kuuluvate arutluste ja isegi vaidlustega. Igaüks oli tark, keegi ei olnud varem teid ehitanud...

Nüüd on kõik see alguses rajatud elamine muutunud, osaliselt hooned suurenenud või isegi uuesti ehitatud. Aga valmis ei saa see kunagi, ikka vinguvad elektrisaed ja on kuulda vasardamist. Uus hääl on muruniitmine, mida algusaastail ei olnud. Valgustus on muutunud, kuna aastaid puudusid postid ja nende külge kinnitatud elektrijuhtmed. Aga ikka puudub üldine telefon.

Ja esimeste õnnelike perede järel on üles kasvanud tolleaegsed päris väikesed lapsed ja nüüd juba nendegi noored perekonnad.

Nüüd on esimestel asukatel palju aega istuda, et vaadelda kaunist loodust, teha mõni jook ja mõtelda, mis ja kuidas kõik kunagi oli ja mida toob homne päev. Kas täitsime arsti soovituse ja võitsime 10 aastat? Küllap vist!

Märkmed: