Kõike seda rääkis koosviibimise, mille nimeks Muusikat ja moode, avasõnas 10. novembril Eesti Maja suures saalis ringi kauaaegne esinaine Helju Salumets. Abistamistegevust on hoidnud käigus eestlase soe süda ja helde käsi, kuid nüüd on jõud raugemas, ütles Helju. Aastate jooksul on kogutud umbes 150.000 dollarit. See on suur summa. Kahekümne kolme järelejäänud ringi liikme nimed olid trükitud nägusalt kujundatud kavalehtedele. Naisringi tegevuse lakkamisega kaovad iga-aastased loteriid, moenäitused, muusikaõhtud, mis olid alati oodatud Toronto seltskondlikus elus ja läksid täismajadele.
Käes oli viimane koosviibimine Muusikat ja moode, mis pakkus meeldivat vaatamist silmale ja kuulamist kõrvale. Kohal oli kandlemees Alfred Kuus, mängides algul „Minu armas isatalu“, „Ma tahaksin kodus olla“, „Laias laanes“, „On möödunud ilusad ajad“, „Tirgutamise polka“, valsse ja hiljem saatemuusikat moeparaadil.
Toronto eestlaskonnas alati populaarne bariton Avo Kittask ja saatja klaveril mag. Charles Kipper olid kokku pannud repertuaari peamiselt Paul Tammeveski helitöödest tema kahekümnenda surma-aastapäeva puhul, mida võib nimetada kontserdiks. See oli kahes osas, parajalt pikk ja ülimalt nauditav. Avo poolt esitatud laulud olid: „Üksildus“ — E. Enno/Paul Tammeveski, „Meri“ — Juhan Liiv/Eduard Oja, Aaria ooperist „Unballo in maschera“/„Maskiball“ — Giuseppe Verdi, „Kodumuld“ — Ilmar Rebane/Paul Tammeveski, „Lilled“ — Paul Tammeveski. Viimase laulu refrään tuli publiku soovil kordamisele. Mag. Charles Kipper mängis saatemuusikat ka moeparaadil.
Vahepeal peeti kohvipaus. Avati laudadel olevad taldrikuile pakitud võileivad ja muud hõrgutised. Joogiks serveeriti kohvi. Oli võimalik osta veel loteriipileteid või vaadata saali akendeta seinale ülespandud näitust ringi tegevusest läbi aastakümnete.
Igal Invaliide Toetava Naisringi koosviibimisel on muusika kõrval samatähtis koht moenäitusel, mis on saanud Toronto traditsiooniks. Veetlevaiks modellideks olid: Cherene Bajin, Gaby Bajin, Tiiu Bayko, Tiina Kaunismaa, Talvi Kuld, Ellen Kumm, Merike Laigna, Helmi Lepni, Ene Migur, Ann Pajuäär, Ene Paulus, Erika Sildva, Helgi Sooaru, Ellen Valter.
Ene Miguri poolt kavalalt kujundatud lavadekoratsioon peitis modellid akende taha, kust nad laskusid ühekaupa trepi kaudu noore kavaleri käetoetusel alla saali, et tiirutada laudade vahel. Moeparaad oli kaheosaline. Päeva- ja kokteiliriietuses kanti peaasjalikult pükskostüüme või lühikesi seelikuid ja kleite. Jakkide all kanti kõrge kaelusega kampsuneid või vajadusel pidulikkuse saavutamiseks pärlitega tikitud pluuse. Läikiva niidiga läbikootud materjal pükskostüümiks oli mõlemad korraga, lihtne, kuid samaaegselt elegantne. Oli ka julgemaid riietuskomplekte, nagu satiiniga äärestatud siidkleit, kantud sulgboaga või tume minikleit, mille alläär ja varrukad kaunistatud pikkade narmastega, jalanõudeks kõrgekontsalised säärikud.
On tihti raske tõmmata piiri pärastlõuna- ja õhturiietuse vahel, kleidi pikkus pole enam määrav. Kui aga tarvitada endist mõõdupuud, siis olid õhtukleidid kõik pahkluuni või maani. Ja veelgi rohkem. 12. sajandist pärit kleidi slepp, eesti keeles kutsutud vedikuks, mida endistel aegadel kodumaal mõnikord kandsid linna- ja mõisaprouad, on tagasi moepildis ja ei puudunud ka naisringi moeparaadil. Ütle veel, et eesti naine ei käi ajaga kaasas.
Ja lõpuks moeparaadi kommenteeriv ja juhtiv ringi esinaine Helju Salumets ise kandis huvitava mustriga mustavärvilise õlaroosiga jakki pika seeliku peal. Viimast korda saalist lahkudes ulatati igale modellile tänuks pikavarreline punane roos. Uuesti lavale kogunedes, kuhu paluti ka teised koosviibimisel osalenud, laulis Avo Kittask daamidele serenaadi ühestainsast õiest. Surisesid filmi- ja fotokaamerad. Aplaus saalisolijailt. Ene Paulus ulatas sületäie valgeid roose suurevaevanägijale Helju Salumetsale. Viimaselt tänusõnad kõigile, nagu alati tehakse niisugustel puhkudel, kuid seekord rahvas ei tahtnud lahkuda. Oli tunne, et keeraks kalendri tagasi Invaliide Toetava Naisringi asutamisaastasse 1969 ja hakkaks otsast peale.