Pidupäeva avas seltsi vanem Jaan Vares, kes ütles tere tulemast ja soovis kõigile head pidutuju. Ta teatas ka, et akadeemik Ants Kõverjala esimesele raamatule on järgnenud teine „Punane labürint“, kus kirjeldatakse elu-olu vallutatud Eestis koos intriigidega valitsevas ladvikus; peale tema enda elukäigu kujunemist.
Enne lõunasöögile asumist ütles lühikese söögipalve Ester Mandra, kuna Torontos viibival Mulgimaalt pärit õp. Kalle Kadakal ei olnud võimalik pidupäevast osa võtta. Peale Ülle Veltmanni poolt valmistatud rikkalikku lõunasööki sai sõna mulkide uus kassameister Willem Mandra, kes jalutas (õigemini sõitis) ilusa ülevaatega Viljandi linnast Lätimaa (Riia) kaudu Pärnusse, Kihnu saarele ja sealt Tallinnasse. Viljandi linn on teinud suuri edusamme linna kaunistamises. Suurt rõhku on pandud puhtusele ja ilule. Lossimägedes toimusid tema seal olles arheoloogilised kaevamised. Selle vältel on leitud maa alt palju uut vana. Positiivse arenemise kõrval on negatiivseks Viljandi järve Tartu maantee poolse otsa kinnikasvamise oht, mida tekitab mitmekordne maja, Viiratsi sigade elupaik. See saastab ka Viljandi järve vett.
Peale seda huvitavat Viljandi linna kirjeldamist pakuti magustoiduks jäätist ja kohvi kõrvale jagas seltsi vanem igaühele kringlit.
Kahjuks on aeg ja aastad teinud oma töö. Peolt puudusid iga-aastased markantsed osalejad, nende hulgas Paul Juttus. Üldiselt paistis naispere domineerivat. Mulkide Seltsi vanematekogu on kokku tõmbunud kolmele liikmele — kuid Mulgimaa Torontos siiski veel elab ja tegutseb. Ootame Seltsi 25. aastapäeva tähistamist järgmisel aastal.