9. juunini on Tallinna vanalinna Hobusepea galeriis avatud Sirja-Liisa Vahtra (34) kümnes isikunäitus „3,14“. Eesti Kunstiakadeemia maalikunstnikuna lõpetanud Sirja-Liisa peab ennast ikka ennekõike maalikunstnikuks: „See on identiteet, mis meeldib õudselt ja lõpuks jõuan ringiga ikka koju, maali juurde tagasi.“ Ta lükkab tasavägiselt minu lapse käru mööda päikselist Laia tänavat (mina püüan samaaegselt kribides tema mõtteteri üles kirjutada) ja naerab, et interdistsiplinaarseks ehk ametlikult mitmeid kunstialasid valdavaks kunstnikuks ta ennast ei pea, sest arvab, et siis peaks ta neid tõesti ülikompetentselt valdama.
Vallatut katsetamist ihkav hing on ometi jõudnud kätt proovida moeloojana (või oli see rätsep-juurdelõikajana?), igal juhul oli Draakoni galerii täis valgeid kangaid ja rõivaosi nagu pusle ehk pildimäng, mängitud kahasse saksa kunstnikuga. Tasapisi ilmusid sõnademängud: rohelisest maalist hõljus pilvena läbi sõnum „aias sadas saia“, pikaripsmeline sebra vaatas vastu kui „sõbra“, spoon moondus spiooniks, Ö võrdus Õ-ga ja vaataja pandi seisma tähti tulvil plakati ette nagu silmaarsti kabinetis – tähtede kahanev õudus, pealkirjaga „Hirmu vähenemine“.
Geomeetria lembus, aga ka katsetamine ÄRA VÕTMISEGA, KUSTUTAMISEGA, viis teda vastassuunas tavakujutlusest kunstnikust, kes kihtisid muudkui juurde lisab. See sai Sirja-Liisa sõnutsi alguse tühjuse igatsusest: „Visuaalset on nii palju ümberringi, et see on lausa väsitav ning mõttetu on seda juurde luua.“ Niisiis on praeguse näituse n-ö külaliseks inglise op-kunsti klassik Bridget Riley, kelle serigraafiad on eesti kunstniku käes läinud teisele ringile, ümbertöötlusesse (recycling kui maailmaparandaja!) ja millele toetudes sai Sirja-Liisa väljendada endas pakitseva.
Tegelikult pidid Hobusepea galeriis rippuma praegu Sirja-Liisa uued maalid sarjast „Tühjad ruumid“. Ta läks ju kolm kuud tagasi just neid lakoonilisi valguse ja varju mänge Norra, Nordic Artists Centre’isse maalima. Aga vaat sulle norra lääneranniku looduse väge: rähni toksimine, piiluv part ja tibude „pii-pii“ ei andnud asu ja kunstnik kukkus vigurdama, pliiats käes. Pii on ringidiameetri ümbermõõdu suhe, Archimedese konstant, 3,14…… „Kas tibud piibutavad matemaatilisi mõisteid?“, tahtis ta kerasid veerema panna, kus tibud sees. Bergeni lähedal valmis ka kunstniku esimene video, kus puna-valge südamekujuline märklaud täitub nooltega kuni armuloos algab taas puhtalt lehelt.
Kujutasin ette, et Sirja-Liisa veetis kolm rahulikku kuud uhkes üksinduses norra looduse lummuses, aga tal oli mees kaasas! Kaarel Eelma, „maalikunstnik, kes aastaid maalinud ei ole“, teeb hetkel kujundustööd. (Tema on omakorda paljudele kaasmaalastele tuntud graafikute Herald Eelma ja kadunud Marju Mutsu poeg.) Samas tundus otsekohe loogiline, et kuidas saabki kavandatavaid „tühjasid ruume“ maalida, kui ise oled uut elu täis? Sirja-Liisa ja Kaarel ootavad juuli lõpus oma esimest tibu, kes hetkel küll alles nõjatub „lainetavatele ja vibreerivatele must-valgetele matemaatilistele triibuvoogudele“, nagu on näituse võnkeid kirjeldanud Hobusepea galerist Elin Kard. Kunstniku töödega võib lähemalt tutvuda võrguleheküljel www.sirjaliisa.eelma.com
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
