Dr. Jüri Daniel rõhutas oma avasõnas, et tegemist on Bibliograafia Klubi 25. üritusega, ja andis kohe käivitatud juubeliürituse rooli üle teadustaja Aino Müllerbeckile, kelle heaperenaiselikes kätes kogu asi sujuvalt kulgema hakkas.
Nõo lauluvennad astusid ette viie ja poole mehelises koosseisus, mida turnee puhul kahe ja poolega täiendatud, nii et kokku sai korralik topeltkvartett. Selle matemaatika pean vist küll kohe selgeks rääkima, enne kui mind vääriti mõistetakse. Põhilisi ansambli liikmeid oli viis, kuid bassirühma liige Ingmar Laasimer oli sellele lisanud oma perekondliku panuse, tuues kaasa poja ning pojapoja, kes mõlemad kaasa laulsid. Pojapoeg, kuigi teistest meestest madalam, ei ole aga mitte see, keda ma poolikuks hindan. Ei, see Eesti Poistekoori väärikas liige oli täismehe eest väljas. Poolikuks külaliseks loen õpetaja Jaansoni, kes on üht jalga pidi meie linna mees. Seetõttu jõudis tema Nõo kolkapatriotism pärale juba kergelt lahjendatud kujul.
Ansambli ilus ja ühtlane helivärv lõi kohe hea kontakti kuulajaskonnaga. Harmoonia ei ilmutanud end ainult muusikas, vaid ka suhtlustasandil. Avapalaks oli Ülo Topmani „Mu südames on pühapäev“, mis aastate jooksul on kujunenud ansambli motoks. Järgnesid Mihkel Lüdigi „Laevnik“ ja Mart Jaansoni „Miks ma laulan“ Martin Lipu sõnadele. Viimane oli teatavasti kauaaegne Nõo koguduse õpetaja ja esitatud laulu tekst oli tema viimase luulekogu lõppluuletus.
Ja oligi aeg tutvustada õpetaja Jaansonit kõnelejana. Nagu Aino Müllerbeckilt kuulsime, on tegemist haritud muusiku, helilooja ning muusikapedagoogiga. Õp. Jaanson andis lühiülevaate kodumaisest muusikaelust ja mitmest valdkonnast, kus meie muusikud on ületanud rahvusvahelised piirid ja end globaalsel muusikaareenil jõuliselt maksma pannud. Ühe põhjusena tõi ta võrdluseks viimase taliolümpiat, kus eestlased näitasid, et nad vähema kui kullaga ei lepi.
Kava esimese osa lõpetas ansambel taas kolme lauluga, esitades nii vaimulikku kui rahvuslikku programmi. Siinkirjutajale avanesid kahe põlise nõolase (Aleksander Läte ja Martin Lipp) laulu varal noorusmaa väravad — „Ilus isamaa“ oli üks esimesi koorilaule, mida Saksamaal Hanau põgenikelaagris koolikooriga korduvalt esitasime. Nostalgiline võluleid kuue aastakümne tagant!
Vaheajal oli võimalus tutvuda klubi väljapanekutega, omandada haruldasi raamatuid ja sisse kasseerida loteriivõite.
Järgmist kõnelejat, dr. Laurits Leedjärve tutvustas dr. Jüri Daniel. Referent lõpetas Tartu Ülikooli 1983. aastal teoreetilise füüsika alal. Alates 1999. aastast on ta Tartu Observatooriumi direktor, kus ta uurimuslikuks erialaks on muutlikud kaksiktähed. Mainitud asutus ei paikne Tartus, vaid Tõraveres, Nõo läheduses, mis on võimaldanud dr. Leedjärvel ansamblis laulda selle algusest saadik. Huvitavate valguspiltide saatel saime põgusa ülevaate meie astronoomiauurimisasutuse tegevusest ja paljudest nimekatest teadlastest, kes sellega seotud. Siinsele ühiskonnale on tuntuim neist prof. Ernst J. Öpik.
Lõpuks astus ansambel veelkordselt ette ja esitas neli vaimulikku laulu, nende hulgas uudisena ka spirituaali „Swing Low, Sweet Chariot“ ansambli juhi Margus Liivi seades. Kõik laulud esitati soojalt ja südamlikult ning võeti ka selliselt publiku poolt vastu. Kogu kava sidus õpetaja Jaanson mõnusate vahekommentaaridega. Lõpuks tutvustas ta ka kõiki ansambli liikmeid. Erilist tänu vääris ansambli juht Margus Liiv, kellelt pärinesid paljude laulude seaded ja kelle enda heliloomingust esitati „Meie Isa palve“. Pärast tänusõnu, vastastikuseid kingitusi ja kallistusi laulis ansambel lisapalana August Topmani „Võitlusteel“.
Dr. Roland Weiler oma lõppsõnas tabas õige noodi mainides, et astronoomiat nimetatakse sfääride muusikaks. Nii et oligi ikka kontsert solistidega, nagu algul tähendasin, ei maksa mind lõõpijaks pidada ühti. Kindlasti oli see aga soe siduv käeulatus ookeani tagant, milliseid ei iial liiga palju. Tänu nii külakosti toojaile kui kohalikele korraldajaile.