Olukord Eestis on äärmiselt turbulentne. Ühiskond vintskleb ühest skandaalist teise, vägisi jääb mulje et tüürime möödapääsematult mingi suurema kriisi suunas. Või oleks õigem öelda – meid tüüritakse? Kusjuures tegemist pole enam mingite sisemaiste konnatiigimullistustega, mida võiks pidada vaid tormiks veeklaasis. Ei, asi on võtnud lausa globaalsed mastaabid. Meie lehed kirjutavad uhkusega, otsekui mingist töövõidust raporteerides, kui halvasti välismeedia jälle Eesti uudiseid on edastanud, millise skandaali üles korjanud ning kuidas seda tõlgendanud.
Kui siiani tundis meie vastu huvi peamiselt ingliskeelne inforuum, siis nüüd on sellele lisandunud ka itaallaste leht Politico, kellel paistab olevat tekkinud Eestiga otsekanal. Keegi kohalik usin kituja saadab siit teele üha uusi ja uusi õuduslugusid, et edendada, ei, mitte Eesti asja, vaid oma parteilist agendat, mis hetkel kõlab nõnda: mida halvem Eestile, seda parem meile. Igaüks võib kolm korda arvata, millistele erakondadele on see kasulik ja kelle ridadest tuleks toda laimajat-pealekaebajat otsida.
Üks kõige jaburamaid (aga ka kõige ohtlikumaid) skandaale on praegune jamelemine sõnavabaduse ümber. Loomulikult on tegemist äärmiselt olulise asjaga, ühe kõige väärtuslikumaga meie põhiõigustest – ja seda kahetsusväärsem on, kui hakkavad kõlama mingid pseudosüüdistused ning kogu sellest käivitunud jauramisest jääb äärmiselt segane ja pahupidi pööratud pilt.
Kahjuks on siia pudru ja kapsaste sisse oma lusika löönud ka meie president. Kuid selle asemel, et olukorda pisutki rahustada, apelleerides inimeste mõistusele ja heale tahtele, kargas ta hoopis barrikaadile, et hakata seal loosungiga vehkima.
Ma ei hakka praegu rääkima presidendi riietusest, ehkki ka etiketist kinnipidamise või selle eiramisega on võimalik väljendada oma suhtumist nendesse, kellega lähed kohtuma. See on omaette teema. Mind huvitab hetkel rohkem see sõnum, mida president riigikogulaste ette manifesteerima läks.
Kas seda, et Eestis on sõna vaba? Oli see mõeldud toetuseks Erik Roose kinnitusele, et mingit tsensuuri rahvusringhäälingus ei ole, ei tule ega hakka kunagi tulema?
Või tahtis president öelda, et Eestis peaks sõna olema vaba? Et meil seisab selle nimel ees suur töö ja peame tegema ühiseid pingutusi? Sellisel juhul pani ta omapoolse leinaküünla raadiomaja ette.
Aga äkki oli tema sõnum see, et sõna peaks nautima sellist vabadust, mida ei piira miski, ka mitte vastutustunne. Teisisõnu – üleskutse asuda oma sõnu vastutustundetult (vabalt) loopima?
Juba see, et president räägib parlamendiga loosungite keeles, on äärmiselt tavatu, et mitte öelda – taunitav. Eriti veel siis, kui see loosung on nii mitmeti mõistetav. Kui president tahtis edastada mingit sõnumit, on tema arsenalis hoopis teised vahendid. Kui palju kõnesid peab ta aasta jooksul, miks siis mitte kasutada võimalust ja rääkida lahti see probleem, mida ta nii oluliseks peab? Või kui asjaga on kiire, siis teha avaldus.
Aga praegu valas president õli tulle ja andis välismaailmale signaali, et Eestis on sõnavabadusega midagi väga korrast ära. Milleks tal seda vaja oli, mis eesmärki see teenis? Asja võimendas veel demonstratiivne lahkumine saalist ja hilisem pretsedenditu valitsusliikmete õnnitlemata jätmine.
Kõigest jääb mulje, et president on täidesaatva võimuga lootusetult tülli keeranud ja et ta tuli Riigikokku kindla kavatsusega seal skandaal korraldada. Kui nõnda käitub inimene, kes kehastab ühiskonda tasakaalustama pidavat institutsiooni, siis see on küll kõige ebaõigem asi, mida ta teha võib.
Kusjuures pole välistatud, et puhkenud skandaali käivitajaks võis osutuda ta ise. Kohe seletan, miks ma nii arvan.
Raadiosaatest „Rahva teenrid“ sain teada, et lisaks uutele ministrikandidaatidele kohtus president paar nädalat tagasi ka erinevate meediaväljaannete peatoimetajatega. Tol hetkel ei osanud ma sellele uudisele suuremat tähelepanu pöörata, aga nüüd, tagantjärgi tarkusega võib siit nii mõndagi järeldada.
Kaldun arvama, et ega peatoimetajatel olnud erilist põhjust (ega tahtmistki) talle vastu vaielda. Mida hüsteerilisemaks meedia toon muutus, seda enam kasvas rahulolu tema tarbijate seas. Nüüd oli toimetaja otsustada, kelle jaoks ta tegutseb, kas oma lugeja-kuulaja-vaataja huvides, või selleks, et rahuldada mõnede mõõdutunde minetanud ajakirjanike egosid. Kui rahvas su väljaande vastu enam huvi ei tunne ning loobub seda tarbimast, siis kaotavad mõtte ka kõik need võitlevad sõnad, mis sõduržurnalistid ritta seavad.
Küllap võis olla just presidendilt saadud impulss see, mis pani peatoimetajad vestlema oma kõige ohjeldamatumate kaastöölistega. Tõenäoliselt oli see ring suuremgi, aga vaid kaks, Kiisler ja Lobjakas, otsustasid ukse tagantkätt pauguga kinni lüüa. Ilmselt olid nad juba sedavõrd häälestunud vihakõnele, et mingid jutud vihavabadest päevadest ajasid nad lihtsalt endast välja.
Kiisleri puhul paistab olevat tegemist emotsionaalse otsusega, Lobjakasel oli ilmselt määravaks väsimus raadiotööst (ikkagi viis tunniajalist autorisaadet nädalas!), mille pealt ta siiski takkajärgi oskas dividende lõigata ja end enesetsensuuri ohvrina presenteerida. Oh, oleks NO99 neid arenguid osanud ette näha, küllap oleks nende lahkumine mõni kuu hiljem, aprillis 2019, kandnud hoopis märgilisemat tähendust!
Kõik peatoimetajad kinnitavad nagu ühest suust – mingit telefonikõnet või muud suunavat märguannet täitevvõimu esindajailt, iseäranis mitte EKRE-lt, pole nad saanud. Nüüd võiks keegi huvi tunda, millest pajatas neile president – ega ometi vihavabadest päevadest? Siit viib aga otsetee ootamatult lahvatanud sõnavabaduse skandaali juurde.
Pigem tasuks tal endalt küsida – mis on pildil valesti, et hea tahe võib vallandada kurjuse puhangu? Kas „progressijõud“ kontrollivad juba sedavõrd meie ühiskonda, et võivad selle mistahes ettekäändel kaosesse paisata?