Kas keegi oskab defineerida hiljuti puhkenud sõnavabaduse skandaali tegelikku olemust?
Ega see nii lihtne olegi. Kedagi ju tsenseeritud ei ole, telefoniõigust kasutatud ei ole, igaüks on saanud kirjutada või rääkida, nagu ise tahab. Väljendatakse vaid hirmu, et mõned ajakirjanikud võivad seoses võimu jõujoonte muutumisega hakata rakendama enesetsensuuri. Aga see on juba nende endi probleem. Muidugi on ka see omamoodi skandaalne, ent seda ei saa laiendada kogu ühiskonnale.
Kui mõni keskpäraste võimetega vennike näeb oma karjäärivõimalust vaid võimule takkakiitmises ja peavoolu vastaste materdamises, siis nende pärast ei tasu küll presidendil hakata kodanikuaktivisti kombel loosungitega vehkima. Kui ta ei taha just teha meelevaldset üldistust – Eesti on pugejate ja karjeristide maa! Mina igatahes loodan, et selline kontingent kujutab endast siiski vähemust. Paraku seisame sageli silmitsi tõsiasjaga, et ühiskond pannakse tantsima vähemuse pilli järgi. Nii et tasuks olla tähelepanelik, pole välistatud, et käiku lähevad süüdistused pugejavihas ja karjerismifoobias.
Mina sõnastaksin skandaali olemuse nõnda: üks lärmakas osa ajakirjanikkonnast protesteerib ägedasti selle vastu, et neilt eeldatakse vastutustundlikku sõnakasutust. Vabadus ilma vastutuseta! – kõlab nende loosung. Selles on midagi anarhistlikku, aga samas jätavad nad mulje endast kui ebaküpsest teismelisest, kelle ego ei võimalda näha oma soovidest ja tahtmistest kaugemale.
Mis juhtuks, kui nad tõepoolest oma tahtmise saaksid? Arvan, et päris kaost neil tekitada ei õnnestu, küll aga palju segadust, mis jätab endast maha veelgi rohkem ribadeks käristatud ühiskonna.
Möödunud reedel arutles Kuku raadios vabaduse ja vastutuse üle Vilja Kiisler, seesama tagakiusatu ja tsenseeritu, kes tegelikkuses siiski täiesti vabalt ja ilma mingite piiranguteta seda räägib, mis tal meeles mõlgub. Tuleb välja, et tsensuur on nagu kuninga uued rõivad, millest kõik küll räägivad, aga keegi oma silmaga pole näinud.
Esimesena võttis ta ette Maarja Vaino, kelle lahterdas käigupealt konservatiivseks kolumnistiks (mis pidi „edumeelsele“ kuulajale andma õige eelhäälestuse). Tsitaat pärineb hiljutisest Maarja Vaino Postimehe artiklist ja kõlas nõnda:
„Vabadus iseenesest ei ole ülim, sest totaalne vabadus ei tähenda mitte midagi. Mulle on jäänud hoopis mulje, et täiskasvanud vastutustundlik inimene ei ole kunagi päriselt vaba, sest ta vastutab oma elus paljude asjade eest, mis teda mitmeti seovad.“
Teisena läks letti Postimehe peatoimetaja Peeter Helme, seesama, kelle peale Kiisler nii vihastas, et lahkumisavalduse andis. Tsitaat:
„Sõna võib ju olla vaba, kuid vastutusvõime on see, mis teeb sisuloojast ajakirjaniku.“
Neile kahele lisas Kiisler ka veel Mart Helme ütluse, et mingeid demokraatiapiiranguid, kultuuriasutuste massilisi kinnipanemisi ega sekkumist ajakirjandusvabadusse ei tule, kuid kõiki vabadusi tuleb kasutada vastutustundlikult.
Mäletate, sellesama lause peale olla hakanud A. Karnaul kõht valutama ning ta küsis nüüd juba kurikuulsaks saanud saates „Olukorrast riigis“:
«Mida tähendab see piirang? Ja minu suureks hämmastuseks Jüri Ratas ega Kersti Kaljulaid, kes tema kõrval seisid, ei parandanud teda või proovinud korrale kutsuda või lisada, et mida see siis ikkagi tähendab!»
Olen kindel, et minu lugejad saavad aru, mida kolm eelpoolnimetatud mainitud isikut on öelda tahtnud. Kui paluksin teil leida mõni konks, mis võimaldaks need üksteisele sarnased mõtted kuulutada ebaadekvaatseteksks, siis vaevalt keegi naljalt selle ülesandega hakkama saab. Annan teile veel hetke mõtlemisaega. Noh, kas leidsite midagi, mille vastu protesteerida?
Näete nüüd, pahupidi mõtlemises jääme me kõik Vilja Kiislerile alla. Seepärast laskem tal endal seletada, mis temas protesti tekitas:
„Nendes mõttekäikudes on omavahelisse vastandusse sattunud vabadus ja vastutus. Oluline on siin teha vahet mõistetel, sest vabaduse vastand pole mitte vastutus, vaid vabaduse puudumine. On äärmiselt oluline seda meeles pidada, kui me räägime nii vabadusest kui ka vastutusest.“
Demagoogiast on teada võte: sega tõde ja valet, ehk jääb vale märkamata ja see võetakse omaks – tõe pähe.
Kõik kolm, keda Kiisler tsiteeris, pidasid silmas hoopis midagi muud (kindlasti mõistsid seda ka kõik mu head lugejad): et vabadus ja vastutus kuuluvad kokku. Üks täiendab teist. Kui võtad ära vastutuse, jääb vabadus lonkama.
Sama hästi oleksid nad võinud kasutada metafoori: edasiliikumiseks läheb vaja kaht jalga. Loobud ühest jalast, lased selle maha lõigata, siis jääd ühel kohal hüplema ega jõua kuigi kaugele.
Mida arvata inimesest, kes kukub selle peale protesteerima: „Te vastandate paremat jalga vasakule! Tehke endale selgeks, et parema jala vastand pole mitte vasak jalg, vaid amputeeritud parem jalg!“
Mina arvan, et taoline inimene on demagoog, kes teadlikult tõde moonutab. Või siis nii rumal, et ei saa arugi, kui naeruväärne ta jutt on. Või hoopis selline tegelane, kes oskabki mõtelda vaid demagoogia raamides, jäädes seda lõpuks ka ise uskuma.
Kui nüüd otsad kokku tõmmata, siis kogu sõnavabaduse skandaal, mis lahvatas leppimatusest võtta kanda vastutuskoormat, ei oma mõistlikumat selgitust kui odav demagoogia. Sestap näebki kogu see jamelemine välja nii ajuvaba, pole tal õigupoolest ei saba ega sarvi. Pidada kriisi põhjuseks seda, nagu oleks Mart Helme vastandanud vabadust ja vastutust on ühelt poolt küll tobe, aga teiselt poolt ülimalt jultunud võte.
Aga kui seda teeb osav demagoog?