Homme juubelit pidav Carl XVI Gustaf on silma paistnud nii riigimehe kui ka tavakodanikuna.
Rahvusvaheliselt tuntakse teda mehena, kes annab üle Nobeli preemiaid. Rootsi tunneb teda kuningana enda keskelt, inimesena, kes jalutab olümpiamängudel tavalise pealtvaatajana publiku hulgas, elades kaasa nii võitudele kui ka kaotustele, aga ka mehena, kes sõidab tööle ja koju oma autoga ja tegi tavalise kodanikuna mullu Norrköpingis avarii.
Kuningal pole võimu, kuid sümbolina on ta oma koha edukalt täitnud. Rootsi kuningas on populaarsem kui enamik maailma teistest monarhidest. Monarhia kaotamisest Rootsis tõsiselt ei räägita. Tülli on kuningas läinud vaid korra praeguse peaministri Göran Perssoniga, kuna kuninga ettevaatamatud kiidusõnad Brunei sultani aadressil ärritasid võimul olevaid sotsiaaldemokraate.
Nelja-aastaselt troonipärijaks
30. aprillil 1946 sündinud poisi Carl Gustaf Folke Hubertuse vaderid olid vaarisa, tollane kuningas Gustaf V ja vanaisa, hilisem kuningas Gustaf VI Adolf, samuti hilisemad monarhid Olaf V Norrast, Juliana Hollandist ja Frederik IX Taanist, aga ka diplomaadist krahv Folke Bernadotte, sugulane, kes langes kaks aastat hiljem Palestiinas juudist terroristi käe läbi.
Kui vanaisa troonile tõusis, sai Carl Gustaf nelja-aastasena troonipärijaks. Teda ja ta nelja vanemat õde kasvatas õukonna legendaarne lastehoidja Ingrid “Nenne” Björnstrand. Oma isa saatusest kuulis tulevane kuningas emalt alles seitsmeselt. Prints Gustaf Adolf kukkus 1947. aastal Hollandist jahiretkelt naastes lennukiga surnuks. Vanim tütar oli siis 13-aastane, Carl Gustaf aga kaheksakuune.
Carl Gustaf rääkis isast avalikkuse ees alles 2004. aastal, kui tuli kaasa tunda India ookeani tsunamis vanemad kaotanud lastele. Ta õde Birgitta meenutas, et isa õnnetusest peres ei räägitud. “Täna ei ole peaaegu kedagi, kes teaks, et meil oli isa. Peaaegu kõik arvavad, et vana kuningas oli meie isa,” kurtis Birgitta.
Tulevasel kuningal oli probleeme koolipõlves, kuna ta on düslektik ja isegi troonile tõustes ei osanud ta oma nime vigadeta lugeda. Samal ajal oli ta sportlik noormees, keda huvitasid kiired autod ja kenad tüdrukud. Riigipea ametiks sai ta aga põhjaliku ettevalmistuse, läbides Uppsala ja Stockholmi ülikoolis ajaloo, sotsioloogia, politoloogia, äriõiguse ja majandusteaduste kursuse. Ta teenis ka 2,5 aastat Rootsi armees, mereväes ja õhujõududes. Praegu on ta kõigi kolme armeeliigi ülemjuhataja.
1973. aastal sai 27-aastasest Tjabost, nagu teda sõprade keskel kutsuti, maailma noorim monarh, kes tundis ennast ebakindlalt ajal, mil riigis kaaluti tõsiselt ka vabariigi kehtestamist. Nüüdseks on ta oma kohas kindel.
“Demokraatia ja monarhia tugevdavad teineteist, koostöö on lähedane. Monarhia on stabiilne ja poliitikaväline institutsioon, mis kestab läbi kõikide poliitiliste kõikumiste,” kinnitas kuningas eelmisel nädalal intervjuus Dagens Nyheterile. Oma lemmikesivanemaks peab ta kunagist Napoleoni kindralit Jean-Baptiste Bernadotte’i, hilisemat Rootsi kuningat Karl XIV Johanit.
Kuningas on tuntud skaudiliikumise patroonina ning on osalenud ka skautide suvelaagrites. 1994. aastal tekkis aga väike skandaal: Rootsi kuningas kritiseeris Norra peaministrit hülgepoegade surma pärast, sealt aga vastati, et kuningas võiks oma põdrajahikirge vaos hoida. Avalikkuse ees väldibki ta oma pahede näitamist, kuid teda on korduvalt tabatud nurga taga sigaretti läitmas.
30 aastat õnnelikku abielu
•• 1972. aasta Müncheni olümpial kohtus ta sakslasest ärimehe ja brasiillanna tütre Silvia Renate Sommerlathiga. Siis klõpsatas kõik paigale, nagu Carl Gustaf hiljem on märkinud. Abielu sõlmiti 1976. aastal, kui mees oli juba troonil. Esimesel kuningalaulatusel Rootsis pärast 1797. aastat tuli tänavaile pidutsema miljon inimest.
•• 1977. aastal sündis printsess Victoria, 1979. aastal prints Carl Philip ja 1982. aastal printsess Madeleine. Victoria sünd vallandas troonipärimissegaduse, kuigi naised on Rootsis ennegi troonil olnud (Kristina 1632–54 ja Ulrika Eleonora 1718–20).
•• Alles 1980. aastal muudeti troonipärimiskorda, et troonile saaks asuda vanim laps. Seejuures polnud isa kuigi vaimustuses troonipärimiskorra muutmisest, kuna Carl Philip jõudis juba ligi aasta kroonprints olla.
Eesti Päevaleht