Paljud eestlased (kadakasakslased) lahkusid koos baltisakslastega juba aastatel 1939 – 40 nagu ka Eesti sõjaväeluure eesotsas kolonel Maasinguga lahkus koos salajase dokumentatsiooniga praktiliselt täies koosseisus Saksamaale Abwehri teenistusse.
Kui president Päts oli nimetanud ametisse Varese valitsuse, siis kutsus ta salaja kohale oma kunagise vaenlase vaps dr. Mäe, kellel palus minna presidendi volitatud eriesindajana Saksamaale ja allkirjastada presidendi nimel kõik lepingud, mis Eestile on kasulikud. Dr. Mäel õnnestus lahkuda baltisakslaste nn nachumsiedlungi käigus ja 1941. aasta mais valis Soomes loodud Eesti Vabastamise Komitee ta Eesti peaministriks presidendi ülesandeis.
Aastatel 1943 - 44 evakueeris Rootsi sakslaste nõusolekul 6 000 eestirootslast.
Saksa laevastik oli valmis juba 1944. aasta juuli lõpus alustama ka eestlaste evakueerimist.
Pärnust, Rohukülast ja Saaremaalt lahkusid Saksa laevad aga tühjalt, vaid Tallinnas laevad täitusid. Puudus eestlaste soov kodumaalt lahkuda, lisaks takistas lahkumist Pitka meeste vastutegevus.
(Saksa 18.armee välipolitsei teatel vallutasid Pitka mehed hiljem Toompeal komandatuuri hoone, mis tõi kaasa selle, et ei saanud väljastada tõendeid Saksamaale sõiduks.)
Talupidajad teatasid, et nemad ei lähe mitte kuhugi, sama teatasid ka tööstustöölised. Sellist lahkumist võrdsustati Saksamaale tööteenistusse minekuga.
Lahkus intelligents ja vähe laiema silmaringiga isikud, ka need, kes ei saanud aastatel 1939 - 40 Eestist lahkuda, sest Uluotsa valitsus tühistas 1939. aasta sügisel välispassid, aga eelkõige need, kes olid Saksa ajal teinud koostööd sakslastega ja nende perekonnad.
Otsest kampaaniat põgenemiseks ei saanud teha ei Eesti Omavalitsus ega ka Saksa võimud, sest seda oleks "Julgeolekupolitsei ja SD" allasutus "Gestapo" saanud tõlgendada paanika tekitamisena jne.
Seega, kes vihjetest aru sai, see lahkus, kel nupp vähem nokkis, see trügis laevadele alles septembri keskel või jäi hoopis maha.
1944. aasta hilissuvel alustasid sakslased oma pooldajate evakueerimist Eestist ka Rootsi.
Läbirääkimisi Rootsi võimudega pidas Saksa välisministeeriumi ametnik dr. Kleist. Rootsi laevastik sai loa läheneda Saaremaale Karala piirkonnas, kus sakslased avasid 10 - 15 km pikkuse rannalõigu põgenikele. Sakslased andsid endale aru, et kõiki soovijaid ei suuda nad enam evakueerida. Rootsi politsei, kes registereeris saabunud põgenikke, hoiab nende isikute andmeid ja tausta siiani saladuses. Ka USA missioon Rootsis abistas põgenikke Baltikumist. Ametlikes dokumentides näidati, et raha eraldati juutide päästmiseks, kuigi väidetavalt juute põgenike hulgas ei olnud. Muidu poleks aga raha ja muid vahendeid lihtsalt eraldatud, sest see oleks olnud liitlaste vaheliste lepingute rikkumine. Samas on teada ka Felix Karsteni ja Raoul Wallenbergi transfertehingud: juudid Rootsi, vastu transpordivahendeid jm. Kas mõni neist tehingutest toimus siiski ka läbi Eesti?
Rootslaste andmeil jõudis 1944. aasta sügiseks Rootsi umbes 25 000 põgenikku Baltikumist. Neist 23 000 olid pärit Eestist, Lätist 1600, Leedust paarsada. ( Leedus teatavasti SS – diviise ei loodudki, sest sealne omavalitsus seadis eeltingimuseks, et need alluksid Leedu omavalitsusele ja sõdiksid vaid Saksamaa liitlasena.)
1944. aasta suvel käis Rootsis ka endine ernalane ning erinevate luureteenistuste agent ja Eesti Rahvuskomiteega seotud Toomas Hellat. Rootsist ta mingit tunnustust Rahvuskomiteele ja muud abi ei saanud. Lisaks Rootsi eriteenistustele kohtus ta ka Inglise ja USA eriteenistuste esindajatega, kes aga kogu saadud info edastasid oma kolleegidele NSVL-ist.
1946. aasta veebruaris andis Rootsi välja Balti riikide sõjaväelasi ja politseinikke, kes olid vabatahtlikult astunud Saksa teenistusse. Soome andis hulga eestlasi välja 1948. aastal.