Allatulistatud lennukis oli kaheksa sõjaväelast: Alvar Ålmeberg, Gösta Blad, Herbert Mattson, Carl Jansson, Ivar Svensson, Erik Carlsson, Benkt Book ja Börje Nilsson, kes kõik hukkusid. Oma sugulaste jaoks olid need mehed teadmata kadunud kuni möödunud suveni, mil tuukrid avastasid kõnealuse lennuki vraki merepõhjas.
1952.a., kohe pärast selle lennuki allatulistamist, teatas Rootsi Riigikaitse ametkond, et DC-3 tegeles ainult navigatsioonivaatluste ja telegrafistide väljaõppega ega öelnud sõnagi selle kohta, et lennuk täitis tegelikult luureülesandeid. Sellest polnud teadlikud isegi hukkunute lähedased omaksed.
Rootslaste ülesandeks oli pealt kuulata endise N. Liidu piiritsoonis raadioside seansse. Luureoperatsioonidest, mida teostati koostöös Ameerika Ühendriikide ja NATOga, teavitas venelasi Rootsi lennuväekolonel Stig Wennerström, tehes seda oma Stockholmi residendi kaudu.
Kõnealuse Rootsi lennuki vrakk asub nüüd 120 m sügavuses merepõhjas Gotska saare läheduses.
10. juunil avastati vrakis kahe hukkunu skeletid ja kavatseti need kohe merepõhjast välja tuua, mis aga osutus võimatuks, kuna rooste on praktiliselt juba vraki hävitanud. Siiski katsetatakse seda veel kord 2004.a. aprillis.
DNA-analüüsiga on seni tuvastatud üks isik, nimelt lennuki komandör Alvar Ålmeberg, kelle poeg Roger oli 1952. aastal kõigest 3,5-aastane. Nüüd loodab ta täpsemalt kuulda, kuidas ta isa ja viimase kaaslased hukkusid. Siiani pole Rootsi valitsus tahtnud sellest just eriti palju rääkida.