Paljud noored mehed ja naised hukkusid selle ohtliku tegevuse tagajärjel; paljud jäid teadmata kadunuks ning on seda siiani.
Kõnealused nõukogudevastased operatsioonid toimusid Rootsi kui neutraalse riigi territooriumil või ka mujal peamiselt 1950-ndatest aastatest alates kuni 1990-ndate alguseni.
Nende Rootsi riigi teenistuses hukkunud kangelaste saatus on paljudel juhtudel teadmata isegi kõige lähematele omastele. Valitsus pole pööranud neile tähelepanu ega väljendanud mingil moel tänu või neid tunnustanud. Praegu on teada vaid ühest sellisest isikust, kel õnnestus Venemaal ellu jääda ja vastu pidada ning kes praegu elab Eestis.
On täiesti mõistetav ja loomulik, et siia tahavd nüüd tulla paljud teadlased, uurimaks Stockholmi arhiivides sõjapõgenike saatust puudutavaid materjale.
Põhjaliku ja adekvaatse uurimistöö huvides vajavad teadlased samal ajal juurdepääsu ka Vene arhiividele, milleks on paraku väga raske saada luba. Mõningal määral saab informatsiooni USA saatkonnast Rootsis.
Kehtivate eeskirjade järgi hoiavad Rootsi arhiivid oma salajasi säilitusühikuid praegu vähemalt 70 aastat avamatult. Formaalse põhjusena tuuakse siin esile vajadus kaitsta Riigipolitsei ja inimeste isiklikke huve. Nii kannavadki need dokumendid ja toimikud märkust „salajane“ ning keegi ei tohi neid avada enne vastava tähtaja möödumist.
1994. a. avati tollase justiitsministri Laila Freivaldsi loal 80—90 aasta vanused dokumendid.
On absoluutselt vajalik, et kõik luurematerjalid — nii sõjaväeluure, kaitsepolitsei Säpo kui ka välisministeeriumi omad — avataks viivitamatult ja mitte alles mitmekümne aasta pärast.
Olgu siinkohal veel meenutatud, et Rootsi on üks vähestest riikidest, kui mitte ainus lääneriik, mis tunnustas Balti riikide N. Liidu poolset okupeerimist ja anneksiooni 31. mail 1940 de facto ja augustis 1940 de jure.
On hea, et ajaloolased on sellest kõigest väga huvitatud ning meil on poliitiline, moraalne ja ka juriidiline kohustus levitada maailmas seda informatsiooni.