Ka seda, et Björklundil puuduvad relvastusealased kogemused ja teadmised, ei peetud tema puuduseks; pigem hoopis eeliseks, mis võimaldab tal näha asju uue ja värske pilguga ja mis tuleks muidugi omakorda kasuks Rootsi kaitseväele ja riigi julgeolekule.
Peatselt Prahas toimuval ajaloolisel NATO tippkohtumisel saavad praegustel andmetel kutse allianssi seitse Euroopa riiki: Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia ja Sloveenia.
Sellele järgneb detsembri algul teine suur ja ajalooline sündmus Kopenhaagenis, kus Euroopa Liidu (EL) järjekordsel tippkohtumisel kirjutavad euroliidu liikmesriikide juhid ilmselt alla dokumendile läbirääkimiste lõpetamise kohta 10 kandidaatriigiga, nii et 2004.a. algul saavad neist riikidest täisõiguslikud ELi liikmed.
Seega muutub lähitulevikus radikaalselt Rootsi lähinaabrite staatus, sest neist saavad maailma kahe kõige eksklusiivsema klubi — NATO ja ELi liikmed.
Siiani on Rootsi suhtunud baltlastesse kui oma sugulastesse ning käitunud nendega vanema venna kombel. Peatselt võib aga juhtuda, et Rootsi langeb ise sellesse rolli, kui vanema venna abi enam ei vajata, väljaarvatud ehk mõnes teisejärgulises küsimuses. Jääb ju allianssidesse mittekuuluval Rootsil üha vähem õigusi ja võimalusi rääkida kaasa Euroopa tuleviku osas kui näiteks Eestil ja Lätil.
Isegi Soomel on kavas 2004.a. üle vaadata oma senine neutraliteedipoliitika.
Rootsi neutraliteet on aga juba praktiliselt kadunud ja n.-ö. püha aliansivaba mõiste kaotanud praeguseks suure osa oma pühadusest.
Rootsil pole siiani olnud raskusi oma eelarve täitmisega, kuna ta pole soovinud ühineda NATOga. Miks? Võib arvata, et valitsusel jääb puudu teataval määral otsusekindlusest. See võtab aga rootslastelt sõnaõiguse rääkida kaasa Euroopa tuleviku küsimuste lahendamise osas.
Kindel on see, et vajatakse kiiret üldrahvalikku arutelu kõnealusel teemal.
Rootsi peab endalegi kindlustama koha uuenevas Euroopas, kirjutati Rootsi ajakirjanduses möödunud nädalal.