Viieks aastaks Rootsis vangi süüdimõistetud EV kodanik soovis igati kiirendada oma deporteerimist kodumaale, kuid kohale saabumisel aga ei jäänud kinnipeetava patriotismist jälgegi.
Milena B. pöördus Eesti venekeelse ajalehe Den za Dnjom-i toimetusse mitte selleks, et rääkida oma süüdimatusest või süüdistada teda trellide taha saadetud kohtunikke korruptsioonis. Ta ei soovi vaidlustada kohtuotsust, mille järgi ta mõisteti süüdi prostitutsioonile kaasaaitamises. “Ma soovin vaid juhtida Eesti võimude tähelepanu sellele, et vanglates istuvad inimesed, mitte loomad,” räägib ta.
34-aastane Milena sündis Jõhvis, kodus ootavad teda kaks poega. 2004. aastal sõitis Rootsi, kus asus tööle maaklerina: üüris Stockholmis kortereid ning pärast üüris neid protsendiga edasi. Probleemiks osutus see, et Milena klientide seas oli palju prostituute.
Perspektiivne äri lõppes 15. veebruaril 2005. aastal, kui Milena klientidele tuli külla politsei ning arreteeriti ka ettevõtja. Vanglasse aga saadeti ta alles seitsme kuu pärast. Seni elas Milena eeluurimisvanglas, kus võis iga päev kasutada psühholoogide teenuseid, suhelda Punase Risti esindajatega. Seejärel saadeti Milena Stockholmist 200 km kaugusel asuvasse Hinsbergi vanglasse.
Hinsbergi vanglat ei julge Milena vanglaks nimetadagi: dušš, WC, voodi, televiisor, riidekapp, elektronkell – selline nägi välja tema ühekohaline kong (mitmekohalisi konge rootsi vanglas pole). Kambri ust avas ja sulges Milena ise, päevasel ajal oli vaba sissepääs koridori, kööki ja üldkasutatavasse puhkeruumi. Vähe sellest, kinnipeetava poole pöördudes öeldi “teie”, kunagi ei tõstetud tema peale häält ega rõhutanud fakti, et ta on kinnipeetav.
Vaatamata rootsi vangla imetingimustele nõudis Milena visalt, et ta deporteeritaks Eestisse. Pärast 2007. aastal kodumaale naasmist kahetses ta oma valikut. Esialgu pidi ta istuma ühes pealinna vangla üksikkongis ning ootama kohaliku kohtu otsust. Erinevused olid ilmselged: eesti kongis oli ainult külm vesi, voodiks krääksuvad narid ning auk põrandas WC asemel. “Teie” asemele tuli põlglik “sina”, isegi veekeetjast võis vaid unistada.
2007. aasta mais saadeti Milena Harku vanglasse. Seal ootas naist kong 16 inimesele, milles õnneks elas tol ajal vaid 6 vangi. Uuele kinnipeetavale ei antud kätte Harkus kinnipidamise eeskirja, informatsiooni päevarežiimi, tööeeskirja jne kohta. Infot sai vaid samas kongis istuvatelt vangidelt. Lisaks ei viidud Milenat, vaatamata maohaigusele, toitlustamise erimenüüle. “Sööd seda, mida antakse, või ei söö üldse,” tsiteerib ta ühe vanglaametniku vastust.
Omaette küsimuseks osutus isiklik hügieen ja soojade riiete vajadus. Milena sõnul väljastatakse neid asju vaid pärast humanitaarse abi avalduse täitmist, mille läbivaatamiseks kulub ligi kolm nädalat. Just nii palju aega pidi ta ootama oma kuut WC-paberi rulli, hambapastat, kuut žiletti ning üht seebitükki.
“Sellest peab administratsiooni arvates piisama igale kinnipeetavale kolmeks kuuks,” räägib Milena. Külmade ilmade tulekuga palus ta väljastada endale soojad riided, mille asemel sai juba tuttava blanketi. Õnneks andsid kaasistujad talle soojemaid riideid võlgu.
Kokkuvõttes lubati Milena elektroonilise järelevalvega koduarestile. “Enne vanglast väljasaamist püüdsin mitu korda saada informatsiooni, kuhu mul tuleb sõita, mida võib teha, mida ei tohi, kuid igale küsimusele vastati vaikusega,” räägib ta. Lõpuks sai ta vanglast välja, käes vaid üks telefoninumber.
Hiljem selgus, et samal päeval pidi ta sõitma Jõhvi ja kohtuma seal kriminaaljärelvalve ametnikuga. Õnneks lõppes see konkreetne lugu hästi ning kahe päeva pärast oli ta jala ümber elektrooniline võru. “Nüüd vaatan ma elule teisiti. Kui varem oli esikohal töö, siis nüüd mõtlen ma vaid oma pere heaolule. Mis puutub patriotismi, siis, olnud meie vanglates, ei ole mul enam austust selle riigi vastu,” lõpetab oma loo Milena.