Kolumnist Roy Strider kirjutab läänemaailmas ja ka Eesti ühiskonnas (ja ka valitsuses) valitsevast teismeliste poiste kultuurist: kiired autod, seks, võimalikult palju võistlemist igal alal, pidutsemine, logedad perekondlikud sidemed, tarbimisvajaduse võimendamine, edevus, testosteroonimürgitus, elamine hetkes, julmus, vastutustundetus tuleviku suhtes.
Artikkel originaalis DELFI: http://alkeemia.delfi.ee/hallo...
Tänapäeva elu ja tänapäeva Eestit lahtimõtestades pole võimalik mööda minna nooruslikkusest, tuhinast. Mitukümmend aastat tormlemist... Seninägematud muutused, uljus, uued väärtused ning nüüd takkapihta ka veel peaaegu täiesti noorte (aga mõnede sõnul ka poisikeste) valitsus. Mõned inimesed ju ütlevadki, et peaminister on poiss. Mitmed teised ministrid on sealsamas justkui poisid ja tüdrukud. Ja eks mängitaksegi rahaga, sõnadega, helikopterite ja lennukitega, uhkeldatakse moodsate snoobirõivastega, võssakasvatatud piiri külastades aga püstolitega (James Bondi mark Walther). Võibolla tõesti on meie ühiskonda keerulistel aegadel juhtima sattunud parteibroilerid? Paraku paistab selle protsessi laiemal uurimisel, et tänapäeval iseloomulikus nn noorte võimus ei ole midagi juhuslikku. Tegemist pole poliitilise vaid kultuurilise muutusega.
Kaugelt näeb kaugemale, kõrgelt näeb veelgi kaugemale. Eestis toimuvad protsessid on omal ajal etteulatuvalt üsna hästi kaardistanud ja prohvetlikult kokku võtnud Rootsi lingvisti, kirjaniku ja aktivisti Helena Norberg-Hodge'i uurimused Ladakhis ehk nn Väikeses Tiibetis. Noam Chomsky õpilane, polüglott ja kultuurispetsialist Norberg-Hodge on muuhulgas ka inspireeriva raamatu ja filmi Ancient Futures: Learning from Ladakh autor. Jälgides eelmise sajandi seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel omaaegset Ladakhi kultuuri ning selle kokkuvarisemist industrialiseerimise surve all, dokumenteeris Norberg-Hodge just selles raamatus ja dokfilmis ärevakstegevaid muutusi India Himaalajas seni suhteliselt isoleerituna toiminud ühiskonnas. Tema tähelepanekute põhjal koorus välja tõdemus, et globaliseeruvas maailmas on peaaegu võimatu väiksemaid kultuure jätkusuutlikena hoida.
Tarbimisühiskonna ja industrialiseerimise pealetung on olnud kõikehõlmav ning efektiivselt lammutava mõjuga. Omaaegsed vahetus- ja abimajanduslikud suhted Ladakhis vahetusid rahamajanduse vastu. Veel äsja (ja sajandeid, kui mitte millenniume) jätkusuutlike, efektiivsete, isemajandavatena toiminud külakogukonnad muutusid välisabist sõltuvuslikeks, haavatavateks ja tükeldatuks. Ühtsus hajus. Traditsioonid katkesid. Loodushoid, säästmine, tervis (sh vaimne tervis) ning vastastikune lugupidamine veeresid üha kiiremini allamäge. Rõivad, muusikamaitse, toitumine, suhtlemine ja vaimsed ning materiaalsed väärtused muutusid uskumatu kiirusega, ja varasemaga võrreldes vaat' et lausa vastupidiseks.
100-aastane beibe?
Norberg-Hodge'i analüüs Ladakhis toimunud "kultuurirevolutsioonist" on täpne, ehmatav ja kehtib halastamatult ka Eesti ja teiste globaliseeruvasse maailma "ühendatud anumate" puhul. Tema kokkuvõte näitab selgelt ja lihtsalt, kuidas seni rahumeelses kogukonnas kerkivad justkui eikusagilt egoism, edevus, vägivald, ebanormaalne võistlushimu, võimendatud seksuaalsus jne. Meie tänane globaliseeruv maailm on kantud teismeliste poiste kultuurist.
Kiired ja uhked autod, seks, võistlussport ja üleüldse võimalikult palju võistlemist igal alal. Pidutsemine, logedad perekondlikud sidemed. Tarbimisvajaduse võimendamine. Agressiivne muusika. Edevus, testosteroonimürgitus, elamine hetkes, julmusele ja hoolimatusele liigagi sarnane ellusuhtumine ning vastutustundetus tuleviku suhtes. Kõik need omadused või vaated on iseloomulikud teismelistele poistele ning tänapäevane (enam ei saa isegi öelda, et vaid läänemaailm) kannab neid väärtusi oma globaalses kultuuris laia lainena kaasa.
Kultuurilised muutused ei mahu enam "noored on alati sellised olnud" vabanduse alla. Kui me vaatame tänavapilti tekkinud "vananenud beibesid" ja halliks, kiilaks ning paksuks läinud, autodega mängivaid "vanu poisse", siis kas poleks seejuures paslik küsida, kui kaua ning mille jaoks peaks ühiskond olema igavese teismelise tasemel ja mõttemaailmaga? Kas ja kellele on see tegelikult kasulik?
Võibolla on nätsu närivad riigipead või keigaritest riigijuhid omamoodi meelelahutusliku funktsiooniga, kuid kogu selle melu ja tuhina juures jääb üha enam painama küsimus - kas teismeliste poiste kultuuris tegutsev üksikisik või ühiskond on viimaks valmis võtma vastu ka tegelikult küpseid ning turvalisi otsuseid? Kui Norberg-Hodge sedastas, et globaliseeruvas maailmas on peaaegu võimatu väiksemaid kultuure jätkusuutlikena hoida, siis ei öelnud ta kindlasti, et see on täielikult võimatu.
Autor: Roy Strider
Vaata ka Roy Strideri kodulehte www.kulgemine.ee
