august-september 2003
Rudolf Rimmel - Iseseisvumine
müü maha mets ja meri ja kallas liivane
su lahjenenud veri siin pole viimane
müü maha au ja häbi ja veri vesine
nii tunned pole läbi sul ninaesine
müü maha õhk ja vesi müü hingest isamaa
ja hakka kambakesi siis rõõmust kisama
müü maha laps ja naine see mitte viimane
kui kauge aseaine näib küllalt kiimane
müü maha hing ja ihu mis soe ja süldine
ja tõesta müümiskihu on ilmas üldine
kui maa on müüdud haljaks ta hakkab klantsima
siis kisu ennast paljaks ja kuku tantsima
sa tantsi paesel kaldal mis jääst on tuline
ja karju ülalt alla hei nii me tulime
müü maha kaldatuled müü kogu kupatus
siin sinu järel tuleb uus suur veeuputus
23. aprill 1991
Rudolf Rimmel - Viimne kujund
Kasutan õigust viimasele sõnale ja soovile. Minu viimane sõna on "Viimne kujund" ja viimane soov, et lisaks päevalehtedele avaldaksid selle koos värssidega maakonnalehed. Miski ei ole kirjutatud honorari saamiseks. See on hüvastijätt oma rahvaga ja kõigil on õigus öeldut soovi korral kasutada. Olen avalikkust vältinud üle kuue aasta, sageli olen "avalikkuses" toimuva pärast tundnud häbi. Nüüd soovin ja vajan inimeste kaasamõtlemist.
Peale ühe ja ainsa ei ole euroliiduga kaasnevatel hädadel minu silmis tähtsust. Seetõttu räägingi ühest ja ainsast, mille tekitab iseseisvuse "osaline delegeerimine".
Jüripäeval 1991 kirjutasin luuletuse "Iseseisvumine", mis ilmus Rahva Hääles 14. augustil, seega kuus päeva enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Tõe huvides palun luuletus avaldada ka nüüd koos nopetega hilisaastate lühivärsistustest. Autorina on kõhe, kuidas "Iseseisvumises öeldu on täide läinud. Täitumata on lõpu veeuputuse kujund, kuid läheb täide seegi, kui hääletame pimesi Euroopa Liitu astumise poolt. Noa laeva ei maksa oodata.
Mis võib Eestis toimuda pärast taasiseseisvumist, oli aimatav juba aastail 1990. Samuti on aimatav, mis juhtub, kui ühineme euroliiduga. Umbes inimpõlve pärast on meid 900 000 asemel 700 000 ja Igavikku läinud kahesaja tuhande eestlase koha on hõivanud sisserändajad. Ainuüksi Eesti kliima ja seni suhteliselt lagastamata loodus muutuvad järjest ligitõmbavamaks. Kas tahame või ei, seguneme tulnukatega ja kahe kuni nelja inimpõlve möödudes on eesti keel kui kultuurkeel muutunud tähtsusetuks. Või olematuks. Ilusast emakeelest on saanud köögi-, kodu- ja klubikeel. Veel paar inimpõlve ja eesti keel jääb vaid kandjatele ning ajalukku. Pole keelt - pole rahvast. Enne kokkusulamist nn. vabalt liikuva tööjõu, pagulaste, juhuseotsijate, mujalt tulnud kurjategijate, terroristide ja kõigi teiste seaduslikult või salaja tulnutega tabavad meid rahvus- ja usukokkupõrked. Esimene moðee kerkib pärast moslemite eelsalga saabumist.
Meie inimmass on nii väike, et ei suudaks sisserändajate lainele vastu seista juba nüüd. Põlvkonna või kahe pärast oleks see täiesti välistatud. Meie ettevõtlikumad noored koliksid mujale ja sünnitaksid lapsed seal. Need ei oleks enam eestlased. Noored ja elujõulised muulased - kõigi etnilist päritolu on võimatu ennustada - sünnitaksid oma lapsed siin ja neist ei saaks eestlasi. Tulnukate esimese surve all hakkaksid ägama koolid ja seejärel hakkaks koos seadustega rebenema põlisrahvas. Paarkümmend aastat tagasi kirjutasin kaksikvärsi Rahvas, mõtle halvale sagedamini kui heale. / Juurteta mets tungib juurtega metsale peale. Euroopa Liiduga ühinemisel kasvaks juurteta inimmetsa pealetung pidurdamatult. Ja nimelt seda kuskil soovitaksegi, muidu ei oleks välja mõeldud tööjõu ja kapitali vaba liikumist. Väikeste rahvaste ja keelte näiline kaitse on pinnavirvendus ja miljonite kodumaa hüljanud inimeste ränne on põhjahoovus.
Praegu Euroopa Liidu nime kandev ühendus ei ole algusest peale olnud miski muu kui suurettevõtete/kartellide huve teeniv äriprojekt, mille vormistasid poliitiliselt ja õiguslikult riiklikud institutsioonid. Tänaseks on ühendusest saanud äriimpeerium, millel on demokraatlik esikülg ja hämar kulissidetagune, kuhu "vabalt liikuva tööjõu" silmad ei ulatu vaatama. Sinna ei ulatu vaatama ka n.-ö. kohalike poliitikute silmad. Jutt suurte ja väikeste liikmete võrdsusest ja võrdõiguslikkusest peab paika sama palju kui jutt eesti keele võrdväärsest staatusest. Nn. ametlike keelte rohkus on pelk demokraatiamäng. Ainsad võrdsed ja "kõige võrdsemad" on ühenduse töökeeled ja nende hulka koos teiste tähtsusetute "ametlikega" ei tõuse eesti keel iial. Varem või hiljem tehakse ülikulukale, kohmakale ja totrale keelte ilutulestikule lõpp ning jääb kaks kuni neli töökeelt. Öeldakse, et rahal ei ole rahvust. Õigem ja täpsem oleks öelda teisiti: raha ei salli rahvust.
Massipsühhoosi teke on sageli sama märkamatu kui aeglane. Ent mida suuremad hulgad saavad haaratud, seda kiiremini hakkab nakkus levima. Euroliiduga ühinemise ümber toimuv oli/on massipsühhoosi eri liik nii meil kui ka mujal. Seni on äriimpeeriumi laiendamine kulgenud suhteliselt hõlpsasti ja Balkani riikide püünisesse meelitamine läheb veel libedamalt. Mida aeg edasi, seda vähem osatakse ütelda, kus Euroopa Liit algab, ja kus lõpeb. Võibolla tosina aasta pärast on liidu idapiiri tähtsaim kants Vladivastok. (Viisavabadus Venemaaga tähendaks sedasama.) Ja kui liiduga on ühinenud Türgi, võib mõni eriti suure kaliibriga "transkontinentaalne strateeg" sõbralikult soovitada võtta liitu ka Türgi naabermaad Süüria, Iraan, Iraak ja teised. Etniliselt ongi euroliit ammuilma Euroopa, Aafrika, Aasia, Ladina-Ameerika, araabiamaade ja kokkuvõttes kogu maailma liit. Kes ta siis on, see müstiline eurooplane, kelleks kutsutakse saama eestlasi? Ja kes oleme meie, kas asiaadid? Ja millised on need euroopalikud väärtused, kui liidu kavandatavas põhiseaduses ei taheta isegi vihjata Euroopa kristlikele traditsioonidele?
Endiste koloniaalimpeeriumide emamaad oigavad kunagiste asumaade põliselanike sissetungist ja on eluliselt huvitatud nn. pagulaste hajutamisest teistesse riikidesse. Kui suured "kvoodid" on siin määratud Eesti kanda, ei teata Toompeal ega Kadriorus. See-eest on teada, et peame olema valmis tulnukate vastuvõtuks. Olemegi "valmis": meilt on rahvus juba võetud, nagu on kombeks "unistuste Euroopas". Kes ei usu, võib avada oma sinise passi. Ühe impeeriumi etnilise segipaiskamise suutsime üle elada ning jääda rahvaks. Nüüd peame "vabatahtlikult" valmis olema veel mitme endise koloniaalimpeeriumi etnilise paabeli üleelamiseks. Me ei elaks seda üle, meid on liiga vähe.
Väited eesti kaitsetusest, majanduskrahhist, Venemaa ahelatesse sattumisest, isoleeritusest jms. väljaspool euroliitu on nii jaburad, et neist ei tasu rääkidagi. Väitjad loodavad rahva rumalusele, paremal juhul kergeusklikkusele. Ise osavalt manipuleeritud, on nad ka osa rahvast suutnud pöörata paradiisi tõotavasse eurousku. Ja ega siin ole õigust kellelegi midagi ette heita. Kes tahab olla manipuleeritav, see olgu; kes tahab olla ostetav, see olgu; kes tahab olla müüdav, see olgu. Vabal maal võib kõike vabalt müüa ning osta. Üks jaole pääsenud vennaskond müüs maha rahva kätega ehitatud vara, nüüd on tegutsemas teised. Et vara on valdavalt müüdud, on jäänud viia Euroopa turule eesti rahvas. Seda üritataksegi 14. septembril. Kui müük õnnestub, siis "rahva enda tahtel". Nagu Euroopa Liit on algusest peale monopolistlik äriprojekt, nii on ka sellega ühinemine kohalike persoonide äriprojekt, kellele poliitiline ja kellele majanduslik. Massipsühhoosist haaratud jooksevad kaasa. (Palun andestage pisut jõhkralt kõlav otsekohesus.)
Eesti riik ei ole veel välja kujunenud, iseseisvusaastail on seda pigem lõhutud kui ehitatud. Meie nn. poliitikute jõud on kulunud enamasti võimuvõitlusele, kaklemisele, vaenu õhutamisele, ahnitsemisele jne. On neid, kellele ühinemine euroliiduga on põgenemine vastutuse eest tegemata jäänu pärast, ja on neid, kes tahavad põgeneda vastutuse eest praegu ja tulevikus. Kui ühineme, saab kõik hädad veeretada Brüsseli kaela. Aga palju on neidki, kes julgeksid võtta vastutuse enda kanda, et muuta Eesti tugevaks rahvusriigiks väljaspool (juba juhitamatut ja liitriigiks pürgivat) euroliitu. Usun, sest tean, et iseseisev Eesti tuleb toime sama edukalt kui Ðveits, Norra, Island ja kõik teised, kes on europüünisest väljas.
Inimeste lõputa peibutamine Euroopa Liidu nänniga on häbiväärne, alandav, eksitav ja lõpuks alatu. (Nännil on vähemalt neli tähendust.) Kõik tuleb kord kuhjaga kinni maksta, ja rängim tagasimakse on eesti rahvas.
Rahva enesesäilitamisvaist suikus pärast 20. augustit 1991. Kiiresti ununes ka kogemus, mida tähendab olla eestlane. Noortel seda kogemust õieti polegi. Kui Eesti ühineb ELiga, kogetakse eestlaseks olemist uuesti. Kuid siis pole valusa kogemusega enam midagi peale hakata.
Kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima enda ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima mitme rahva vahel, tuleb valida oma rahvas. Sügavaim ja ilusaim tõde, mille sain kasuemalt, kõlab lühidalt nii: inimene peab elama ja surema oma rahva keskel. Minu vabatahtlik lahkumine ei ole vabatahtlik, selleks sunnib hirm oma rahva pärast. Ärge võtke minu otsust ja tegu kui vabasurma, vaid kui viimset kujundit. Kui astume Euroopa Liitu, kustub eesti rahvas ajaloo seisukohalt sama kiiresti nagu mina hetkeajas. Kujund tuli esimest korda pähe 25. juunil, kui selgus, et rahva ajude pesemine ja loputamine ning europrügiga täitmine on viidud kõrgeimale tasemele. Püüdsin kujundist vabaneda, kuid mööda Eestit rändnäitlejatena ringi sõitvate euroagitaatorite järjest tihenevad etendused ei lasknud. Palun andestust kõigilt, kelle vastu olen ehk olnud tahtmatult ülekohtune.
14. septembril selgub, kas uus veeuputus jõuab Eestisse või ei. Ja võib-olla on nii, et eestlased suudavad hääbumisest päästa ka läti keele ja rahva... Hääletama peavad minema kõik, kellele on tähtis oma maa saatus. Palun, et keegi, kes on seni kõhelnud või tahtnud jääda pealtvaatajaks, siiski läheks ja ütleks EI minu asemel. Kõik impeeriumid on inimvaenulikud ja lagunevad varem või hiljem. Laguneb ka äriimpeerium nimega Euroopa Liit. Pole tähtis, kas see toimub vereliselt või veretult, paljud rahvad on selleks ajaks olematud.
Kui suurem osa hääletajatest ütleb ühinemisele jah, olen käitunud nagu oma rahva vaenlane ja kõigil on õigus tulla ja loopida mälestus minust kividega surnuks.
Palju kuid on peas keerelnud kaks värsirida ja ei tea, kas need peaksid olema neliku algus- või lõpuread. Ehk õnnestub kellelgi leidlikumal nelikvärss lõpuni kirjutada. Read on sellised:
me sõdime võõras sõjas
seal valame oma verd
