30. oktoober 2016
Ruuben Kaalep, EKRE noorteühenduse Sinine Äratus esimees
Sinise Äratuse tõrvikurongkäik
Sinise Äratuse tõrvikurongkäikFoto: Raul_Mee

http://epl.delfi.ee/news/arvam...

Olev Remsu eelmisel nädalal Eesti Päevalehes ilmunud artiklit „Rahvuslus kui (pseudo)religioon“ oli piinlik lugeda. On häbiväärne, kuidas lugupeetud autor kutsub üles ratsionaalsele mõtlemisele, esindades samal ajal vähima kahtlusevarjuta kõige dogmaatilisemaid lääne mõttevoole.

Remsu ei vaevu isegi nägema natsionalismi maailmavaatelisi aluseid ja tema arusaam rahvuslusest näib piirduvat internetikommentaariumidega. Tema argumentatsioon räägib kohati lausa iseendale vastu.

Tulles Remsule vastu, selgitan siinkohal rahvusluse aluseks olevaid ratsionaalseid argumente.

Kõigepealt on vastuvaidlematu tõsiasi, et inimesed jagunevad kultuuriliselt, rassiliselt ja geograafiliselt eri gruppidesse. Need erinevused võivad olla silmaga nähtavad – eri maailmajagude vahel –, kuid ka nõnda lähedastel rahvastel nagu serblased ja horvaadid võib olla teineteisest sootuks erinev identiteet.

Selle paratamatuse tunnistamine on kõige lihtsam viis maailmaga rahus elada. Katsed luua kunstlikult paljurahvuselisi riike on alati lõppenud verevalamise ja vägivallaga.

Esimese maailmasõja järel lagunesid nii Austria-Ungari kui Vene impeerium, 1990ndatel asendus Jugoslaavia veriste sõdade käigus rahvusriikidega.

Näiteid võib tuua kogu ajaloost. Rooma impeeriumisse elama asunud germaanlased ei assimileerunud, vaid asusid looma omaenda hõimudel põhinevaid kuningriike, mis oligi Rooma hävingu kõige silmnähtavam põhjus. Ja nii edasi.

Just etnilise identiteedi eitajate puhul on alust rääkida religioossest fanatismist. Kui riigipiiride tõmbamisel ei arvestata rahvuste asualadega, võib tulemuseks väga kergesti olla vägivaldne konflikt. Ideoloogia, mis väldib tahtlikult rahvuse mõistet, on seega eriti ohtlik. See ongi viinud minevikus ja viib kardetavasti ka sel sajandil kõige suuremate kataklüsmideni.

Maailma kultuuriline mitmekesisus on eriti oluline inimkonna arengu seisukohalt. Kultuuride ühtlustamine, mille poole globalistlik ideoloogia vahel varjatumalt, aga üha enam avalikult pürgib, asendaks eri kultuuride ekstreemsused keskpärasusega. Liigi jaoks tervikuna jääks võimalikke arenguteid kordades vähemaks. Üks globaalne kultuur leiab paratamatult vähem teid Universumi mõtestamiseks kui sajad kultuurid kokku.

Seda kultuurivaesust on paraku tunda ka Remsu mõttekäigus, kes näib miskipärast ainuõigeks pidavat vaid 18. sajandi lääne ratsionalismist lähtuvat maailma tajumise viisi.

Siiski on – ja seda peab rahvuslane seletama multikulturalistile! – väärtuslikud kõik maailma kultuurid. Eesti rahvuskultuuri peamine väärtus seisneb ilmselt ses säilinud soomeugri kihistuses ja unikaalses oskuses eksisteerida kõrvuti kristliku Euroopa või tänapäeva tehnoloogiaühiskonna ladestusega.

Ühelegi rahvusele omast ainulaadset maailmatunnetust ei saa säilitada pelgalt muuseumis. Selleks on vaja elavat ja end taastootvat rahvusidentiteeti, uusi etnokultuuri vorme, vana pärandi järjepidevat manifesteerumist uuel kujul. Meil on tiivad ainult siis, kui meil on juured.

Rahvuslus ongi etnilise grupi kollektiivne impulss enesesäilitamiseks. Minevikus oli peamiseks ohuks rahvustele suuremate rahvaste imperialism, praegu on selleks dogmaatiline globalism. Nii on ka 21. sajandi rahvusluse keskne idee etnopluralism (maailma rahvuslik mitmekesisus) ning selle vastand multikulturalism (üksiku riigi rahvuslik mitmekesisus).

Seega on rahvuslust väga lihtne ratsionaalsete argumentide varal põhjendada. Teine lugu on Remsu esindatava globalistliku liberalismiga, mille üks suurimaid dogmasid ongi rahvusluse väidetav ohtlikkus ja potentsiaalne vägivaldsus.

Esiteks on ajaloos kõige suurema vägivalla ja katastroofideni viinud just rahvuspiiride kaotamisest unistav utopistlik ideoloogia – kommunism. Ka praegu on näiteks Lähis-Ida konflikte tohutult võimendanud lääne usk oma maailmavaate ülimusse, mis on viinud katseteni seda väljaspool läänt elavatele rahvastele jõuga peale suruda.

Teiseks ei ole ka rahvusriikide vahelistes sõdades peamiseks süüdlaseks olnud natsionalism, vaid imperialism, mis iseenesest on rahvaste enesemääramist eitav ideoloogia.

Imperialism ei tunnista üldjuhul kõigi kultuuride väärtuslikkust ja on seega rahvuslusega otseses vastuolus. Globalism ehk soov luua kogu maailma ühendavat, etnilisi erisusi tasapisi ühte sulatavat poliitilist ja kultuurilist süsteemi, on imperialismi kõige äärmuslikum vorm.

Liberalismile omane religioosne fanatism lähtub ratsionaalselt täiesti põhjendamatust 18. sajandi dogmast, mille kohaselt kõik inimesed on võrdsed.

See on tekitanud suhtumise, et inimesed on samasugused ja ükskõik millisest kultuurist pärit uustulnukast võib saada lääne inimene. Sestap Lääne-Euroopa valimatu ja katastroofiline avatud uste poliitika, mis sunnib dogmaatiliselt eitama immigratsiooniga kaasnevaid probleeme ja ühiskondlikke lõhesid, olgu selleks kasvav terrorismioht või vägistamistelaine Lääne-Euroopa suurlinnades.

Ühes võib Remsuga siiski nõustuda. Loomulikult ei ole rahvuslase jaoks suurim vaenlane teiste maade rahvuslus, vaid kultuuride erinevusi tasalülitada püüdev lääne ülimuslikkust jutlustav globalism.

Isikliku kogemuse põhjal võin kinnitada, et eri maade rahvuslaste vahel valitseb kõige tõelisem rahvaste sõprus. Selle aluseks on vastastikune austus üksteise kultuuride vastu ja vendlustunne inimestega, kes üle maailma võitlevad oma rahvuste püsimajäämise nimel.

Näiteks sattus sel aastal Rootsi töötama grupp poola rahvuslasi, kes ei osanud sõnagi rootsi keelt.

Sellele vaatamata said poolakad oma organisatsiooni kaudu kontakti kohalike rootsi rahvuslastega, kes võtsid nad kiiresti omaks ja on sestpeale teisest rahvusest mõttekaaslastega suurimas sõpruses ühiselt toimetanud.

Olin äsja Stockholmis tunnistajaks, kuidas poolakad aitasid innukalt korraldada rootsi rahvuslusele pühendatud üritusi. Sarnaseid näiteid eri maadelt on sadu.

Niisiis võib märgata, et koostöö edeneb kõige paremini just nendel, kellel puudub alaväärsuskompleks oma rahvusliku uhkuse osas.

Seetõttu on eriti rumal ja dogmaatiline tunda irratsionaalset hirmu rahvusluse leviku ja taastärkamise ees. Rahu tagab eelkõige leppimine inimeste erinevusega ja selle kultuuriliselt kirju maailma üle rõõmustamine. Ning selle eelduseks on austus iseenda, oma kollektiivse identiteedi, traditsioonide ja esivanemate pärandi ees.

Austusest rääkides võib rahvuslust tõepoolest võrrelda religiooniga. Nimelt peetakse esivanemate austamist vanimaks religiooni vormiks üldse. Mõttelise ja maailmatunnetusliku sideme alalhoidmine eellaste ja järglaste vahel on iga põliskultuuri säilimise võti.

Oma juurte hoidmine on inimesele loomuomane ja dogmaatikud on need, kes seda tõsiasja eitavad, mitte vastupidi.

Lisaks vaimsele ja kultuurilisele aspektile on rahvusluse aluseks läbinisti ratsionaalne arusaam kultuuride erinevusest ja maailma mitmekesisuse tähtsusest inimkonna arengule.

Rahvusluse dogmaatilisuses süüdistamine jätab tähelepanuta lääneliku liberalismi ja globalismi alustalad, mis toetuvad ainuüksi fanaatilisele usule.

Et säärane ideoloogia on saanud läänes valitsevaks, ei kinnita millegagi selle ratsionaalsust. Kõige ratsionaalsem väljavaade saab olla vaid tasakaalu leidmine eri rahvaste ja kultuuride vahel, ning seda rahvuslus pakubki.

Märkmed: