Artikkel:
http://www.postimees.ee/?id=41...Õnneliku juhuse läbi 1949. aasta märtsis küüditamata jäänud Ruudolf Tuul kirjutab Postimees.ee arvamusloos, et tal ja saatusekaaslastel polegi justkui kuhugi küünalt panna, et oma läbielamisi mälestada.
On jälle märtsipäevad. Meenub kuratlikult geniaalne kommunistlik väljamõeldis, allutatud rahvaste hävitamisviis küüditamine - kuritegu Eesti rahva hävitamiseks. Ühe sõnaga genotsiid, mida teostati aastatel 1941 ja 1949.
Pole ühtegi küünilisemat inimeste kohtlemisviisi kui see, kus teda viiakse uneajal välja oma kodust, jäetakse tasuta ilma oma varast ning sõidutatakse loomavagunis võõrale maale ja võõrasse kultuurikeskkonda.
2010. aasta 25. märtsi Õhtulehes meenutas ajakirjanik Valve Raudnask läbi paksu ja märja koos emaga metsa poole põgenemist. Ei lähe ju Eesti talunaine rumalast peast tütrega märtsis pimedasse Võrumaa vesisesse metsa marjule või seenele? Ta päästis oma peret vaenuliku võõrvõimu korraldatava inimeste loomavagunites oma kodust väljavedamise eest tundmatusse Siberisse .
Jäi Siberis käimata
Ka meil Valgamaal oli lund rohkesti ja sula jõudis kohale. Algas koolivaheaeg. On sündmusi, mida ma mitte kunagi ei saa unustada ja mis jäävad minu hinge piinama elu lõpuni.
Üks fakt iseenesest on elukohast minemapõgenemine.
Ema oskas lihtsalt oma pere sellest ühe põhjapoolse naabri ja vennasrahva haritud ning «tõeteadliku ajaloolase» kiidetud Siberi üheotsa tasuta «turismireisist» ilma jätta. Suurim kink või kaotus meie perele?
Väljasaatmata jäänuna pole ma Siberi kuiva külma tundnud ega nälga maitsnud. Kohta, kuhu küünal põlema panna, ma ei tea.
Märgistatud vaenuliku elemendina okupatsioonis elatud aastad on nende küüditamata küüditatavate saatus. Selliseid tean olevat suguvõsas, koolikaaslaste, töökaaslaste ja tuttavate hulgas palju.
Sellest Kolgata rännakust päästis ka mind alljärgnev kohalik ringreis.
Juba 24. märtsi õhtul, enne keskööd, rakendati meie hea rahulik hobune Tella ree ette, rekke tassisime viimasest leivaahjust tulnud lõhnavad leivapätsid ja aidast suitsusingid ning lihatünnist soolapeki lapped. Tallu jäi loomi talitama teise talu natuke imelik ja kurt vanatüdruk.
Kasukad selga, saanitekid peale ja sõit läbi Ruunamõisa üle Pikasilla Võrtsjärve äärsesse suure metsa sees asuvasse vanalelle Musti tallu.
Küüditamisautode jaoks oli lahti lükatud kellegi korraldusel kohalikud maakonna taliteed.
Natuke imelikuna tundusid suured teed piiravad lumehanged... Võta või jätta, nagu 2009.-2011. aastatel.
Jäime Mustile ega tohtinud kellelegi öelda, kes oleme ja kust tulime.
Kuna olin külaltki sõnakuulmatu poisiklutt, panin pärast järgmise päeva hommikusööki suusad alla ja teele üle järve Pukka. Lõunaks jõudsin alevisse. Postkontori juures kohtasin klassiõde Maret ja tema vanemaid astumas väikese reekoorma taga, ümbritsetud vene püssimeestest.
Rumalast peast küsisin, et kuhu teie nüüd lähete? Vastuseks sain Marelt sõnapaari: «meid küüditatakse». Ja mingilt sinimütsiliselt mehelt vihase röögatuse «Uidi po dalše»!
Edasi paistis juba Puka raudteejaam. Haruteel seisid «bulmaniteks» kutsud loomavagunid, aknad okastraadiga kaetud. Vaguneid ümbritsesid ree- ja autokoormad inimeste ja püssimeestega.
Klassivenna Enn Väina isa oli jaamakorraldajana tööl. Ta käskis mul sealt kiiresti üle Ebumäe kaduda kus kurat.
Mul oli parajasti pooleli venelase vürsti Lev Tolstoi ajalooline romaan «Sõda ja rahu». Kuna raamaatu olin kaasa võtmata jätnud, siis läksin sellele järgi.
Tulid meile järele
Kõrgemäe talu kohal, umbes kilomeeter kodutalust, oli üks Studebecker (veoauto – toim) ennast lumevalli kinni sõitnud. Üks sinimütslane kamandas nelja äbarikku püssidega. Abitu auto tegi hirmust häält ja ajas vastikut vingu.
Sinimütslane küsis minult, kui kaugel on veel Salaku talu - koht, kus meie pere eilseni oli elanud.
Nüüd jõudis ka minul kohale - need kuradid tulid meie pere järgi!
Näitasin talle õige suuna ja tegin ise kiiret minekut pennikoormasammudega, ainult minule teadaolevaid metsasihte ja taliteid Mustile tagasi. Igasugused vahejuhtumid jätsin enda teada.
Minu seiklus okupeeritud kodumaal tasuti lapsele lubatud kehalise ahistamisvõttega.
Küüditamisest mahajäämine oli jääjate suur kavalus, kellegi infoleke kavandatavast, suur risk ja vedamine.
Ka mahajäänute edaspidine elu ei olnud okupatsioonis enam meelakkumine. Nende perekonnad ja järglased olid KGB poolt märgistatud. Nendesugused eemaldati nomenklatuurist ja kaadrireservist.
Tean seda omast käest. Punaarmees lendasin nagu šampusepudeli kork pärast eriosakonna ohvitseride polgukülastust mugavalt polgukirjutaja kohalt. Oli ju isa mobliseeritud Saksa sõjaväkke.
ENSV võimu- ja jõuorganitesse ma ei kõlvanud, kuigi püüdsin olla «aktiivne komnoor» ja omandasin selleks sobiva hariduse.
Kehtis väljasõitude keeld. Minevik oli jalus nagu ahelad sunnitöölisel.
Küünlad pääsejaile?
Mulluse 26. märtsi Postimehe esilehel laiutanud muljetjättev foto Tallinna Vabaduse väljakust, kus põles üle 20 tuhande küünla 1949. aasta 25.-27. märtsi repressiooni ohvrite mälestuseks, tekitas minus vastakaid mõtteid.
Need tuled meenutasid üht valusamat sündmust minu ja eestlaste mälus. Minu perekonna küünlaid seal ei olnud. Ma jäin ju küüditamisest maha! Tahan teada, kuhu siis «küüditamata küüditatavad» oma küünla panevad?
Looja antud aastate sisustamiseks ja mineviku meenutamisel ning kaasa mõtlemisel tekkis suuri raskusi peamurdmisülesanne teemal: tunne oma kodumaa ja tema sündmuste ümberkirjutamata ajalugu.
Problemaatiline on küüditamisel mahajääjate staatus. Kas nemad on ka ohvrid? On ju neid kui «küüditamata küüditatavaid» ikkagi rehabiliteeritud.
Aga et meie perekond polnud väljasaatmata jäämises ise süüdi, sain sellest teada alles pärast ema õnnetut surma, kui tema lauasahtlist leitud Eesti NSV siseministeeriumi teabekeskuse ülema V. Kamõnini õiendist nr. 5137 (28. aprillist 1989. aastast) selgus, et ka ema kuulus väljasaatmisele. Varem ma sellest midagi ei teadnud!
Keegi ei käinud otseselt ütlemas: teie jäite maha! Millegipärast meie kodus kunagi ei räägitud, et meie pääsesime küüditamisest.
Väljasaatmata olime lihtsalt jäänud lohakalt oma tööd teinud küüditajate süül. Kahtlemata oli sellel seos ema poolt Kuigatsi valla puskarilembelistelt partorgilt Ottenerilt ja täitevkomitee esimehelt Tislerilt hangitud infol.
Juba kulakluse kampaania ajal alanud lelle Peetri pool aetud puskari rännud Kuigatsi vallamajja sagenesid eriti veebruaris-märtsis. Hea puskar oli, isegi proovisin sõrmega.
Ja siit need probleemid algavad. Kes on need «rehabiliteeritud väljasaatmata massirepresseeritud»? Momento küüditatute nimekirjas neid ei ole ja sinna nad ei kuulukski.
Murtud rukkilille Eesti lugupeetud president Lennart Meri neile ei andnud. Kohta, kuhu küünal põlema panna, nad ei tea.
On minusugustel «küüditamata küüditavatel» õigus tunda end «represseeritute» hulgas osalisena, meenutamas okupatsioonivõimu ülekohtu käes läbielatud kannatusi, põgenemisi ja pääsemise õõvastavaid päevi? Kas osaleda mälestamisel või pean nutma omaette vaikselt pihku? Kuhu panna oma küünal? Kas mälestatavate hulka võib küünlalt asetada? Või pean selle sokutama kui kirikupatune surnuaiamüüri taha?
