Tavaliselt teeme oma lehes represseerimistest juttu kas juuni- või märtsikuus — süngetel küüditamiste aastapäevadel. Küllap lähevad aga meie mõtted nendele ränkadele sündmustele sagedaminigi, eriti siis, kui sorime oma mäestustesalves.
Allpool tuleb juttu Valgamaalt represseeritute mälestusraamatust „Sa ära möödu mineviku valust“, millest siiani on ilmunud Eldur Parderi (†) koostatud I osa. See sisaldab registri Valgamaa inimeste represseerimiste kohta aastatel 1940-1990. Nagu nüüd on selgunud, esineb selles ebatäpsusi, mistõttu on plaanis avaldada lisaregister.
II osa koostamise võttis oma õlule ja materjale kogus raamatu jaoks Tiiu Teesalu Valgamaa Memento juhatusest. Ta on elukutselt pedagoog ja sotsioloog, Õru lasteaed-algkooli juhataja. Pr. Teesalu on selle väljaande koostamisele pühendanud palju aega ja energiat, olles ise samuti üks neist, kes käis läbi pika Siberi tee. Tema äsjasest e-mailist selgub, et 2. osa materjal on kirjastuses ja läheb varsti (detsembris) trükki. See on emotsionaalsem, sisaldades meenutus- ja mälestuskilde 24-lt autorilt Siberisse viimisest, sealsest elust laste ja täiskasvanute silmade läbi; nende kohanemisraskustest sootuks uutes oludes. Samas on ka represseeritute kirju, fotosid ja sõnavõtte leinapäeval. Raamatus on veel väljavõtteid KGB toimikutest — ülekuulamisprotokollide koopiaid ja sõjatribunali otsuseid. Lugeja imestab, kuivõrd suurt ja täpset kirjatööd on ülekuulamistel tehtud.
Tiiu Teesalul on raske läbielatut meenutada ja ta on mures, et Siberis käinuid jääb järjest vähemaks, millega võib ka tuhmuda kogu tõde Eesti rahvale osaks saanud kohutavatest kannatustest. Ometi on see üks peatükk meie ajaloost, ehkki ränk ja sünge, aga selliseid on meil sajandite jooksul palju olnud.
2. köite eessõnas kirjutab Tiiu Teesalu: „Selle raamatu eesmärgiks on anda edasi Valgamaalt küüditatute ja arreteeritute, stalinliku terrori ohvrite, veel elus olevate inimeste meenutused ja mälestused üleelatust. Ajalugu ja sündmused jätavad jälje inimpsüühikale. Need on olnud ettearvamatud väikese Eesti jaoks. Kätte oli saadud iseseisvus ja elati rahulikku elu, kui tuli Saksa okupatsioon, seejärel Vene okupatsioon, sõda ja shokina mõjunud juuniküüditamine 1941. aastal. Järgnesid represseerimised ja arreteerimised, siis märtsipommitamised Narvas ja Tallinnas 1944. aastal.”
„Kuidas pidid inimesed käituma selles olukorras, kus üks võõrvõim vahetus teisega, kus eesti mehe aatelisus tallati jalge alla? Kuhu ja kelle poole pidi ta hoiduma?” küsib Tiiu Teesalu.
Kuidas suutis see vintsutatud rahvas veel üle elada ühe terroriakti? Ja ometi leidis see aset 25. märtsil 1949, kui paljudel eestlastel tuli maha jätta kodud, vara ja asuda tundmatule teele — ilma kohtuta, ilma kaitseta. Seda vaatamata asjaolule, et 1948.a. oli Pariisis vastu võetud Inimõiguste Ülddeklaratsioon, mis pidi ju kaitsma kõigi rahvaste ja üksikisikute inimõigusi, sh. ka eesti rahva omi.
Milline süü oli neil parimas elujõus meestel ja naistel, aga veelgi enam vanuritel ja lastel? Nendel lastel, kes vägivaldselt lahutati oma vanematest ja pidid tundmatul maal kohutavates tingimustes vastu pidama — keset nälga, haigusi, varjatud vaenu ja avalikku viha? Millega või kas üldse saab heastada neile osaks saanud ülekohut?
„Sa ära möödu mineviku valust” pole kuiv ajaloofaktide jada, vaid just ajaloost ajendatud inimeste käitumise, nende mõtteviisi, elamuste ja tõekspidamiste kogupilt, mis on kahtlemata neid mõjutamas praegugi, aastakümneid hiljem.
Teades ja tundma õppides nende inimeste kannatusi, mõistame ehk ise paremini oma eluväärtusi hinnata ja oleme üksteise suhtes sallivamad.
Tiiu Teesalu pidas 25. märtsil 2000 tundeküllase kõne Keeni jaamas, kus mälestati sealtsamast oma küüditamise teekonda alustanuid.
Tiiu ise oli vaid 2-aastane, kui ta Siberi-rännak algas Elva jaamast. Isa varjas end metsas ning viidi Vorkutasse. Siis tuldi emale ja neljale lapsele järele, kes pidid asuma teele külmale maale, kus elu, kliima ja kombed olid hoopis teistsugused. Kodu ja kogu vara jäi maha.
Ehkki Tiiu ei mäleta minekut, on tal hästi meeles tagasitulek Eestisse, kui algas tema teadlik elu. Ta on väga tänulik oma emale, kes suutis oma neli last Siberist tagasi tuua. Emal oli suur vastutustunne ja töövõime, mille ta oli kaasa saanud Eestimaa talust ja elulaadist. Tiiu leiab, et just seesuguste inimeste najal elab tänanegi Eesti Vabariik. Ta arutleb: „Olen venelastelt kuulnud, et neid ahistatakse, ent mitte keegi pole küsinud, mis tähendas see neile lastele, kellel oli selge emakeel, kuid kes pidid kohe rääkima hakkama vene keeles. Mu ema rääkis, et ta ei osanud vene keelt ja sai selle eest peksa, see juhtus juba rongis... Ma olen viimastel aastatel 25. märtsil alati leidnud aega mõtiskleda ja meenutada inimesi, kes selle üle elasid. Arvan, et seda tunnet ei olegi võimalik sõnadesse panna.”
1996.a. leidis ta oma isa KGB toimiku. Seda lugedes sai ta teada, mis isaga oli kõik tehtud. Samas olid ka ülesandjate nimed. Ta nuttis, kui luges isa armuandmispalvet: “Ma olen eesti mees ja ma ei ole midagi kurja teinud, halastage, ärge viige mind ära, mul on naine ja lapsed.” Aga halastus oli nendele tegelastele ju võõras mõiste.
Nälja ja vaesuse võib inimene unustada, materiaalsest laostumisest üle saada ja isegi lähedaste Siberisse jätmisest, kuid kunagi pole võimalik unustada ülekohut, hing jääb ikka haigeks, arvab Tiiu.
See ongi peamine põhjus, miks keegi meist ei tohiks hoolimatult mööduda mineviku valust.
2004.a. möödub 55 aastat märtsiküüditamisest. „See on eesti holocausti lugu, mis pikka aega oli varjatud. Neid inimesi jääb aina vähemaks, elasime üle Valgamaa Memento Ühenduse esimehe kaotuse, suri Eldur Parder, kelle viimaseks elutööks jäigi 1.osa, registriosa,“ kirjutab Tiiu Teesalu.
Siiani on 1. osast müümata ligi 150 raamatut (hinnaga 70 krooni), mille raha läinuks 2. osa väljaandmise juurde (hind 120 krooni).
Inimesed on annetanud kokku ligi 10.000 krooni; valdadelt on laekunud 7000 ja omaalgatusprogrammilt 5000; praegu on puudu ligi 16.000 krooni.
„Meie ühendus (Memento) on mittetulundusühing, liikmemaks on ainus rahaallikas, et tegevust korraldada. On väga raske emotsionaalselt küsida raha ette inimestelt, aga ma ei näe muud võimalust... Seega kahtlen, kas ma suudan veel mõelda 3.osa väljaandmisele. Kui kellelgi on soovi lisada oma üleelamisi põgenemisest Läände võõrvõimu eest, siis saatke materjal nii kiiresti kui võimalik, et saan disketile võtta ja kirjastusse saata, enne kui detsembris trükki läheb,“ teatab pr. Teesalu.
Memento juhatuse nimel palutakse kaasmaalasi toetada kõnealuse raamatu väljaandmist. Vastav eriarve on avatud Eesti Ühispangas (Eestis) nr. 1022002946013.
Kontaktisiku Tiiu Teesalu telefonid: 011-372-607 6165 või 011-372-539-49095
e-mail:
Sa ära möödu mineviku valust... (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Minevikku ei ei tohi ära unustada, see on õige,aga elama peaks ikka olevikus.
Me valitsus tahab,et istuksime kopitand kongis ja sõidaksime paigalseisvas rongis.Ma üksisilmi ju maailma vaatan ja kõike mis näen ka sugugi ei jaata.Meil Eoroliit ju igale määrata tahab kupee ja sulgeda muusse maailma jäädavalt tee! Kas lõpuks ka me valitsus taipab ja näeb, mid suutnud teha on nende ahnurite käed?
Me valitsus tahab,et istuksime kopitand kongis ja sõidaksime paigalseisvas rongis.Ma üksisilmi ju maailma vaatan ja kõike mis näen ka sugugi ei jaata.Meil Eoroliit ju igale määrata tahab kupee ja sulgeda muusse maailma jäädavalt tee! Kas lõpuks ka me valitsus taipab ja näeb, mid suutnud teha on nende ahnurite käed?
Arvamus
TRENDING
