See 2003. a. valminud lint (vist öeldakse tänapäeval „ketas“ ehk „disk“?) jättis saali kogunenud rohkele publikule (keskkooliõpilased, õpetajad, lapsevanemad ja asjahuvilised) meeldiva ja mõtlemapaneva mulje. Oli ju lugu piisavalt keerukates tingimustes filmitud, üks lavastajatest – V. Kersna – tuntud konfliktse ajakirjanikuna ja ometi demonstreeris kogu tiim üheskoos, et oma hobby saab kenasti rakendada rahvusliku kasvatuse vankri ette.
Ettetulnud iluvead olgu andestatud ja paar siiski siinkohal ära märgitud. On kahju, et filmil puuduvad subtiitrid. Kanadalastest publikuosa sai petta ning filmi kohati venekeelne tekst (alpinistide seas oli üks leedulane ja üks venelane, kelle tekst oli paiguti filosoofiline, paiguti humoristlik) kindlasti saali ei jõudnud. Ja mitte iga päev ei näe me Eesti rahvuslippu Mt. Everesti tipus lehvimas, sedapuhku küll peapeale pööratuna.
Mägi vallutati Hiina poolt okupeeritud Tiibeti poolselt küljelt. Esimesed Everesti tippu jõudnud mehed tulid mäele Nepali suunalt.
Näha oli, et hiinlased on tublisti tööd teinud, et alpinistidele-turistidele mäkketõus lihtsamaks teha. On rajatud baaslaagrite võrgustik ja taastumispunktid, mäkketõusu hõlbustavad köisteed ning tehniliselt kõige raskemale lõigule, mis üsna tipu lähedal, on paigaldatud alumiiniumredel. Ah jaa, mõnes baasis on ehitatud-valatud betoonist soliidsed välikäimlad. Romantikule vast need uudsused eriti ei meeldi, ometi on nad vast vajalikud ega muuda mäkketõusu vähem dramaatiliseks. Igal aastal hukkub sealmail inimesi.
Eesti meeskond oli rikaste riikide esinduste kõrval väiksearvuline, nähtavasti ka viletsama varustusega – nii tuli ühel mehel lausa tipu lähedal osta hapnikuballoon. Nojah. Ja filmis on mitmel korral juttu rahapuudusest.
Film tegi mitugi asja selgeks. Esmalt kogenematul ja vaimult nõrgal inimesel pole sinnamaile asja. Meil Põhjalas on sootuks leebem kliima. Ja eks ole hädadki teised. Ent ometi elavad sealgi inimesed ning vaatamata hõredale õhule, karmile kliimale ja hiinlaste okupatsioonile ei tundunudki nad kõige õnnetumad. Tõsi, saame teada, et piirkond on rikas loodusvaradest (eriti haruldased metallid) ja samas masendavad pildid lammutatud või varemeis pühakodadest. Aga jakipiimast pruulitakse mingisugust kraadidega jooki, viina-õlut juuakse ja müüakse – mis sel inimesel siis veel vaja? Üks kõrtsmik lubas lahkelt, et annab igale Everesti tipus käinule eluaegse prii söögi-joogi. Elamisest-olemisest saame teada ühe alpinisti jutust, et tal pole 16 päeva olnud võimalik end pesta ning ta ei tundvatki end räpasena. Siinkohal meenus mulle kunagi Burjaatias ühelt buda mungalt kuuldu: ei tohi end liiga sageli pesta – keha kaotab siis loomuliku enesepuhastamise võime. Meie kultuuri tarvis vast ketserlik jutt, aga võimalik, et kõrgmäestiku oludes arukas?
Edasi saime selgeks, et mäkketõus pole üks sirge minek, rohkem on see tants „kaks sammu edasi, üks samm tagasi“. Teatud kõrgustest pöördutakse lähimasse baasi tagasi kas ilmastiku sunnil või taastumiseks ning need hingetõmbed on tihti mitmepäevased.
Ja siis jälle edasi-tagasi. Ikka kogu jõudu pingutades ja vast suurel määral tahtejõu varal. Film ei varja, et minnakse, hambad ristis ja peas mõte: enam ei jaksa, pöörduks tagasi. Mehed hakkavad loobuma. Pealegi kukub üks neist sügavasse jääprakku, vigastab selja ja päästetuna lausub: „Mägede tegemisega mul enam asja pole.“
Tippu jõuavad viimasel hetkel (Hiina viisa hakkab lõppema, ilmastik ähvardab ebasoodsaks muutuda, rahad on otsakorral ja varustus kurvas seisus) ometi kaks meest: leedulane Saulius Vilius ja eestlane Alar Sikk.
Polnud teisedki mehed papist poisid, aga polnud nende päevad ega nende mägi.
Nii seda eesti alpinismi ajalugu tehti 2. mail 2003.
Ühes teises kontekstis sõnab Alar Sikk: „Eesti polegi elamiseks kõige hullem paik.”
Ega ikka pole küll!