„Eesti Kirjarahva Leksikoni“ andmetel on Heljo Mänd sündinud 1926.a. Narvas. Ta õppis Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumis 1941-46 ja peale seda veel ühe aasta Eesti Teatriinstituudis, kuid jättis selle lõpetamata, sest vaim tuli peale ja ta hakkas hoopis luuletama.
Heljo Mänd töötas lasteajakirjade toimetustes, kus ta alustas luuletamisega ja nii ilumusid esimesed värsid juba 1946.a. Peatselt järgnesid esimesed kogud ja proosaraamatud, mis mõeldud koolieelikuile ja nooremale koolieale. Hiljem keskendus ta noorte tütarlaste psüühika ja eneseleidmise probleemidele. Ta sai hakkama ühe toreda humoristliku koolipoisi looga „Toomas Linnupoeg“ (1968). Tema „Karuaabits“ (1968) koos H. Terri ja H. Raignaga ilmus tervenisti kuues trükis. Samuti on ta kirjutanud rea lastenäidendeid ja tükke nukuteatrile.
Lastekirjanduses pani Heljo Mänd end kiiresti maksma oma elava mõttelennu, andekate kujundite ja leidliku mängurõõmuga. Seda on toonitanud kodumaised kriitikud ja nagu on ajalugu tõestanud, kasvas selle najal üles uus generatsioon, kes tuli ja sai hakkama laulva revolutsiooniga.
EKL andmetel on Heljo Männi sulest ilmunud ligi 70 teost. Tema teoseid on tõlgitud 18-sse keelde.
Heljo Mänd hakkas hiljem ka täiskasvanuile kirjutama. Kui kirjanduslik tsensuur 1980-ndate aastate keskel lõdvenes, hakkasid eesti kirjanikud otsima uusi võimalusi. Sama teed käis ka Heljo Mänd, kui ta saatis 1985.a. romaanivõistlustele romaani „Umbjärv“ käsikirja, mis pälvis suurt tähelepanu, kuna selle tegevus kulgeb 24 tunni jooksul ja see harutab lahti ühe keskikka jõudnud naise elupundart, milles tegelikkus ja unenäod segunevad. Praegu vaatluse all olev teos „Pipraparadiis“ on järjekordne katse selles zhanris kasutusele võtta iiri kirjaniku James Joyce'i alateadvusele baseeritud romaanitehnikat, mis võimaldab analüüsida komplitsiteeritud hingeeluga inimtüüpide ajendeid. Nii kirjutas Joyce kaks maailmakirjanduse tähisteost „Ulyssus“ (1922) ja „Finnegan Wake“ (1939).
Sellised kirjandusteosed on egotsentrilised ja „Pipraparadiis“ pole erand. Tähtsad tegurid nagu aeg ja vanus, tõsi ja vale on relatiivsed ja inimesed ise on valmis neid iga kell muutma. Juba raamatu esimestel lehekülgedel, kui vanaema Raat kinnitab pojapoeg Ekkele, et tema on seitsekümmend neli aastat vana, sõnab poisikratt: „Ka mina olen seitsekümmend neli aastat vana.“ Iga lugu kõlab nii, nagu oleks see mõne jutustuse algus, kuid siis teeb autor äkitselt väikese pausi ja jutustab, mida ta ise samalaadses olukorras on teinud. Nii on selles raamatus 15 lühijuttu, mida tervikuna võib ka romaaniks nimetada.
Midagi eriskummalist selles raamatus ei juhtu, sest kõik on tavaline ja suvaline, kuid sellest hoolimata näeb autor asju erakordsest perspektiivist. Eelkõige on see Raadu ja tema maalikunstnikust abikaasa Härmi abielu lugu. Seega kahe intellektuaalse inimtüübi armulugu. Raat hoomab küll Härmi küündimatust kunstis, kuid sellest hoolimata armastab meest.
Kaks kõige enam meeldejäävat lugu selles raamatus on „Nööp“ ja „Poolpilukil silm“. Esimeses neist annab keegi kaasreisija bussist mahaastujale nööbi, mida ta arvab olema viimase riietelt maha langenud. Koju jõudes ja nööpi vaadates silmitseb sealt teda nööbiandja nägu, mis pikapeale muutub pimeduseks, tuletades meelde nööbivalajat, kes sulatab kõik halliks massiks. Teine pala on poolpilukil silmast — lugu on nii, et Hugo, tuntud helilooja sureb ja ta abikaasa Elina vajutab mehe ühe silma ainult pilukile. Heliloojal pole hauas vaja enam muusikaga tegeleda ja nii hakkab mees endises kodus kummitama, et teada saada, mida naine pärast tema surma teeb.
Kõik lood on toreda särtsuga jutustatud. Heljo Mänd kasutab palju rahvapäraseid ütelusi. Seda on nii tore kogeda ajal, mil ikka rohkem ja rohkem purukshakitud emakeel end maksma paneb. Heljo Mänd on uuesti käibele lasknud sellised väljendused nagu „...Kohku täis... teistel on naised majalukuks, aga minu oma on vana uksepöör... libiseja puu, mis ei lase ühtegi kassi oma võrasse ronida!“