Andres Herkel
Riigikogu viimane suve-eelne istung kujunes pikaks, sest valitsuse usaldamist või umbusaldamist tuli hääletada koguni neljal erineval moel.

Kõigepealt sidus valitsus kolm eelnõu usaldusküsimusega ja siis esitas Keskerakond eraldi umbusaldusavalduse. Ettearvatult oli valitsuse toetus Riigikogus kõige suurem lastetoetusi tõstva eelnõu puhul, kuna maksueelnõude ja umbusaldusavalduse hääletusel jäid koalitsiooni-opositsiooni jõujooned suurtes piirides paika.

Vabaerakonnalt on küsitud, miks me ei andnud umbusaldusavaldusele allkirju, aga ka seda, miks me seda hääletusel ikkagi toetasime.

Meie arvates ei olnud ajastus kuigi hea. Peaministri jutt riigile tähtsast, ent Keskerakonna algatuse pärast pooleli jäänud välislähetusest oli mingis osas mõistetav. Küll aga muutus selle mitmekordne üle rääkimine Riigikogu kõnetoolis läägeks.

Olulisem valesamm oli siiski see, et umbusaldamisjutt andis valitsusele ettekäände teha ennetav samm ja siduda erinevad maksueelnõud omalt poolt usaldusküsimusega. Sellega heideti kõrvale Riigikogu tavapärane töörütm ja võeti ka opositsioonilt võimalus erinevaid muudatusettepanekuid läbi hääletada.

Kõik Vabaerakonna poolt maksueelnõule esitatud muudatusettepanekud olid sisulised. Meile polnud meeltmööda kütuseaktsiisi ega majutusasutuste käibemaksu tõus ning madalapalgalisi oleksime hea meelega toetanud maksuvaba miinimumi jõulise tõusuga, mida katnuks pisut kõrgem tulumaksu määr.

Kindlasti on valitsuserakondade fraktsioonides palju tarku inimesi, kelle jaoks maksud ei ole pelgalt valitsuse lüpsimasinad, et täita erinevaid, tihti vastuolulisi valimislubadusi. Meie ettepanekuile koalitsioonisaadikuilt toetust saada olnuks ehk realistlikum, kui oodata neilt valmisolekut omaenda vastselt ametisse pandud valitsust kohe umbusaldada.

Kuna aga Vabaerakonnalt võeti võimalus oma ettepanekuid hääletusel kaitsta, ei jäänud meil muud üle kui hääletada valitsuse umbusaldamise poolt.

Iseküsimus on muidugi see, kuidas suhtuda kobareelnõudesse, ööistungitesse, kunstlike ettepanekutega suure hulga kunstlikke vaheaegade võtmisse ja muusse poliitkräppi, mida meile poliitika pähe pakutakse.

Keskerakond ja Reformierakond, on püüdnud juba paarkümmend aastat vastandumisest kasu lõigata, aga üha selgemaks saab ka erakondade liikmetele, et selles kismas kannatab kõige enam riik. Ööistungid ja usaldushääletused kütavad vastasseisu, ei muud.

Praegu pandi nelja erineva usaldushääletusega koalitsioonisisestele erimeelsustele korraks kaas peale. Vähemalt suveks. See aga ei tee läbi viidud maksumuudatusi kuidagi paremaks. Need hakkavad tuleval aastal mõjutama meie elu ja elukallidust ning küllap jäävad ka koalitsiooni sisepinged hõõguma.

Eesti on praegu keerulises julgeolekuolukorras, samuti seisame silmitsi probleemidega, mida peame oma Euroopa liitlastega ühel või teisel määral jagama. Siin on rändeküsimused, Kreeka rahandus ja paljud muud põletavad küsimused. Eesti vajab tugevat valitsust, aga pigem on meie valitsus nõrk ja visioonitu. Kõigis valitsuserakondades võib näha suuri sisemisi probleeme ja mõnes on probleeme ka sisedemokraatiaga. See omakorda teeb valitsuse ebakindlaks.

Kuidas minna läbi raskuste tähtede poole, kui kuraasi napib? Kui pole otsustavust jätta erakonnadogmad kõrvale ning öelda, et siitmaalt lõpetame politikaanluse, et ehitada riiki? Vabaerakond tahab siin teisi erakondi julgustada. Kõik on võimalik, kui suudame end raamidest välja mõelda. Ja kui saadikud loobuvad vaikiva hääletusautomaadi rollist ning teevad seda, milleks neid tegelikult on kutsutud ja seatud.

(Autori blogist, 16. juuni 2015)

Märkmed: