Teekond, mida siin põgusalt kirjeldan, ei kulgenud ühelt saarelt teisele, nagu lugeja ehk arvata võib. Ei, see pikk eksirännak algas Tartumaalt Saare vallamajast ja jõudis lõpuks taas sinna välja. Sinna see küll ei lõppenud, vaid suubus tagasi Torontosse, kuhu oli endale uue kodu rajanud kunagiste lennuväepoiste klubi üks asjalikumaid asjamehi Ilmar Wärk. Nüüdsest peale hülgan ta praeguse nimekuju ja asendan tuttava eestipärasega, sest Värk on ikka Värk, olgu ta eesnimeks Kaader, Nas või Ilmar.

Tunnistan ausalt, et Ilmarist kirjutama ajendasid mind eeskätt tema lähedased eelkäijad ning järeltulijad, täpsemalt väljendatuna: isa Rein ja tütar Viive. Kuid ega Värgi-poisil endalgi midagi viga ole. Eks kõnelgem kõigist kolmest.

Rein Värk sündis 1889. aastal Helme vallas suure talupere noorima lapsena. Kuidas ta Lätimaale sattus, pole teada, kuid seal omandas ta mingis lütseumis hariduse ja siirdus lühikeseks ajaks Venemaale endale Vilde Piibelehe kombel priiust tooma. Vene, saksa, läti ja eesti keel suus - selline mees kõlbas Vene tsaaririigi kantseleisse tööle küll. Esimese maailmasõja puhkedes naasis Eestisse, oli mõnda aega Virumaal kooliõpetajaks, hiljem Tartu komandandi tõlgiks, kuni kinnitas kanna Saarel, kus temast sai valla keskne kuju. Aastanumber oli 1913.

Saarel oli soine maapind, kaks korda aastas trügis Kääpa jõgi üle kallaste ja muutis vallamaja ümbruse selliseks porimülkaks, et liikuda sai vaid ratsahobusega. Rein Värgi sõnutsi tuli liiklemiseks leida hästi pikkade jalgadega hobune. Kõigele vaatamata otsustas ta rajada just sinna mülkasse oma eluaseme, kosis kohaliku neiu ja elas seal üle Eesti Vabariigi sünni. Kohendas kunagise mõisniku viljamagasi rahvamajaks, hakkas vallasekretäriks ja temast kujunes tuline isamaalane, tõeline „maa sool“, tulles Saare rahva elu-olu edendamisel välja vahel lausa fantastiliste kavatsustega. Vanemate talumeeste hinnang oli, et vana Värk on lolliks läinud. „Vanavärgiks“ ta rahvasuus jäigi ning vaatamata lolliks tunnistamisele mindi ikka tema juurde nõu ja abi otsima, kui oma nappis.

1927. aasta oktoobris sündis Vanavärgi perre „Väikevärk“ Ilmar. See kasvas põhiliselt omapead, sest isa ajas pidevalt valla asju või töötas muidu „isamaa ja rahva hääks“, emal oli koduste talitustega käed täis, üheksa aastat vanem vend poisiklutiga ei tegelenud ja omaealisi lapsi lähemas ümbruskonnas ei juhtunud olema. Kuid vallamaja ümber kihas elu ja vallamaja alakorrusel elav Väikevärk ahmis sealt elutarkust kahe kamaluga. Ehitas endale õuna- ja marjaaia otsa põõsastikku maas vedelevaist katusesindleist maja, kus oli hea rahulik istuda ja maailma asjade üle järele mõtelda. Meenutab veel tänapäevalgi seda häbiväärset aega, mil pidi emaga naistesaunas käima, kus alati läks seep silma. Õnneks põles saun varsti maha. Siis ehitati uus ja ruumikam ning Väikevärk kauples end meestesauna. Seal seep enam silma ei läinud, sest isa lubas poisil end ise pesta. Tilluke täismees hoidis seebitüki silmnäost aupaklikus kauguses ja pühendas kogu oma tähelepanu saunakaaslaste vestlusele. Need olid loomaarst, apteeker, koolijuhataja, kaupmees, sepp-käskjalg ja pangaametnik – ühesõnaga kogu aleviintelligents. Pea see noore inimese silmaring sellises seltskonnas ei avardu. Liiatigi tundsid end teistega samaväärsena, sest katmata olek kaotab ea- ja seisusevahed.

Formaalse hariduse algeod sai Väikevärk Saare algkoolist, kus teda kasvatati samas isamaalises vaimus, mida Vanavärk ümbruses nii agaralt levitas. Kandis uhkusega noorkotka vormi kuni kooli lõpuaastani, mil idast imporditud ideoloogia selle vormi rahvavaenulikuks tunnistas. Aasta 1940 kujunes erakordselt valusaks, võttes talt mõlemad vanemad. Veebruaris suri ema ja maeti vaba Eestimaa mulda. Suvel vahetus võim. Oktoobri keskel helises ühel õhtul vallamajas asuvas keskjaamas telefon ja paluti miilitsat. Kõne võttis vastu Väikevärk, kes andis soovitud ühenduse, kuid jäi kõnet pealt kuulama. Keegi andis miilitsale karmi korralduse Rein Värk viibimatult arreteerida. Kohkunud poiss ruttas isa hoiatama, soovitades põgeneda, kuid Vanavärk vastas rahulikult, et tema pole kellelegi kurja teinud ega põgene kuskile, vaid jääb paigale, kuni tekkinud arusaamatus selgitatakse.

Arusaamatus muutus peagi arusaadavaks. Vanavärk vahistati ja toimetati Tartu vanglasse. Veebruaris mõisteti Alatskivi lossis tema ja veel kahe kohaliku mehe üle kohut (üks neist oli panga ametnik). Süüdistati valla rahade kõrvaldamises ja talle määrati kolmeaastane vanglakaristus. Kohtusaalis viibinud poeg nägi oma isa viimast korda.

Kolmeteistkümneaastasel Ilmaril tuli hakata ise oma elu korraldama. Lõpetas Saare algkooli ja veetis järgneva sõjasuve Helmes onupoja juures ning sai ka ühe talve käia Tõrva keskkoolis. Vend oli Luunjas vallakirjutajaks, selle läheduses veetis ühe suve karjas käies ja talutööd tehes. Järgnes üks talv Tartu tööstuskoolis, siis suveks tagasi Saarele, kus töötas Käpa talus. Värvati Omakaitsesse ja siis tuli mobilisatsioonikäsk – lennuväe abiteenistus ootas. Pidas vennaga nõu ja jõudis otsusele, et temast peab saama esimene relva kandev Värk. Nii isa kui vanem vend olid osanud iga valitsuse ajal väeteenistusest hoiduda.

Edasi läks kõik nii nagu paljudel temaealistel: Pirita-Kosel munder selga, raasuke rividrilli kodupinnal, siis Saksamaale, taas väljaõpped, Saksamaa kapitulatsioon, vangilaagrid ja lõpuks vabadus, millega ei mõistnud esiotsa midagi peale hakata. Üritas Göttingeni põgenikelaagris oma poolelijäänud haridusteed jätkata, kuid selleks ei antud õppeaasta keskel võimalust. Inglismaa avas immigrantidele esimesena uksed – mis muud kui sinna! Proovis mitut ametit, sõitis paar aastat isegi laevakütjana merd, hiljem õppis tehnikumis masinaehitust, samal ajal töötades vabrikus peenmehaanikuna. 1957. aasta tõi ta Torontosse, kus asus taas peenmehaanikuna tööle ja lõpetas pärast 36 aastast teenistust samas vabrikus toodangujuhina.

Isa Rein, keda Ilmar pärast Alatskivi lossis peetud kohut enam näha ei saanud, ilmus poja ellu siiski tagasi ja üsna eriskummalisel kombel: kinkis talle venna. Ilmar lahkus kodust sõjateele koos sõbra ja koolivennaga. Hiljem jõudsid temani teated kodumaalt, et isa oli pärast karistusaja kandmist taotlenud luba Eestisse naasta ja ilmselt oli see tal 1947. aastal ka õnnestunud. Ta oli abiellunud Ilmari sõbra emaga, niisiis said kahest noorest sõjamehest ja hilisemast põgenikust määratlemata sugulusastmega vennad.

Ilmari enda ainus tütar Viive kasvas olude sunnil üles ingliskeelsena. Ema kanadalanna, isa sageli ametreisidel – selline olukord mingit teist varianti hästi ei võimaldanud. Ometi saabus kord päev, kus tütres lõi korraks Vanavärgi veri tugevalt välja. Õpingud ülikoolis olid seljataga, töökoht olemas, kuid hinges küdes mingi iseäralik rahutus, mis väga sarnanes Eesti iseseisvuse-eelsete meeleoludega. Tüdruk võttis ootamatult kätte ja läks eesti keele kursusele. Aastal 1991 tundis end küllalt kindlana, et siirduda mõneks ajaks Eestisse keskkonnaministeeriumisse tööle. Sealt naasnud, vestles isaga ladusas eesti keeles. Kui isa poetas tagasihoidliku märkuse lootusest, et ehk tuleb koos eesti soost kaasaga, vastas tüdruk otsekoheselt: „Just see plaan mul oli, aga karsket ei leidnud ja joodikut ei tahtnud!“ Pole parata – kõik unistused ei täitu.

Vanavärk Rein tõsteti aga postuumselt ausse. 2006. aastal paigaldati endise vallamaja seinale plakat kirjaga: „Selles majas elas ja töötas 1913-1940 vallasekretär Rein Värk“. Maja ette istutati tammepuu, milleks raha annetas poeg Ilmar. Istutajaks oli samanimeline onupoeg ning kasvuõnneks lausus loitsusõnad näitleja Linda Olmaru.

Kui Ilmar neist asjust teatava rahuldustundega kõneles, ei suutnud ma jätta tähendamata, et tamme annetamisega tegi ta siiski pooliku töö. Ta pidanuks teise taime veel istutada laskma – kasvõi karuohaka- või nõgesepõõsa – tänuks kaebajale, kes ta isa vargaks tembeldas. Vaevalt tema ja ta pere juuniküüditamisest oleksid pääsenud, kui ta poleks juba „ausa kriminaalkurjategijana“ Siberis aega teeninud. Pole keegi meist perfektne, ka Väikevärk mitte.

Inimesed

TRENDING