13.—20. augustini toimub Kotkajärvel metsaülikool, kus üheks põhiesinejaks on külalislektor Eestist, arheoloog Marika Mägi.
14. juuli Eesti Ekspress avaldas Alo Lõhmuse sulest artikli „Saaremaa muinassadamad ilmuvad maapõuest nähtavale“, mille siinkohal avaldame autori ja Eesti Ekspressi loal.
Võsastunud rannakarjamaa Saaremaa lõunarannikul peidab saarlaste muistset viikingisadamat, näitavad arheoloog Marika Mägi tänavusuvised väljakaevamised.
Lõuna-Saaremaale Valjala ligidal asuvasse Viltinasse oodati 1939. a. Nõukogude baase. Päästmaks seal leiduvat muistset matusekohta, viisid toonased arheoloogid läbi viienädalase kiirkaevamise, tuvastades 10. või 11. sajandi kalme. Võssa kasvanud kivikuhilat oleks praegu raske eristada looduslikest küngastest, kui põõsaste vahelt ei välgataks kaitsesilt.
„Mina kaevaksin seda kohta mitte viis nädalat, vaid viis aastat,“ sõnab Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi arheoloogiaosakonna juhataja
Marika Mägi. „Tegemist on suurima siiani kaevatud kalmega Saaremaal, mis on siiani põhjalikult läbi töötamata.“
Viltinasse jäid Nõukogude baasid siiski ehitamata. Tänu sellele võib olla säilinud ka ülimalt põnev peatükk Saaremaa muinasajaloost.
Mägi praegune huviala on Saaremaa muinas- ja keskaegsete sadamate ja rannaasustuse uurimine. Just Viltina kalme vahetus naabruses, veel tänapäevalgi metsa all hästi märgatava tuhande aasta taguse vana rannakõrgendiku peal on ta paljastanud objekti, mis võib osutuda muinassaarlaste sõjasadamaks. Perioodist 10.-12. sajand. Sadama leidumist kalme naabruses oletas 1940. aastal ka
Artur Vassar. Kalmes leidub võõrapärase keraamika kilde, mida mujal Eestis ei kohta, luksusesemeid ja luksusrelvi. Näiteks kannuseid, mis Euroopas kuulusid esmajoones rüütlite varustusse.
Nüüd on vaid mõne sentimeetri paksuse mullakihi alt päevavalgele tulnud ümmarguse hoone alusmüür, mille naabruses on näha teisigi müürijuppe ning postiauke. Leiumaterjal sisaldab nii naelu, paadineete, rõivaste metalldetaile (pronksist spiraalid ja rõngad), relvi, kirveid ning ehteid (massiivne pronksist hoburaudsõlg hõbekattega, vöökaunistused) kui ka hõbedat ning hõbeda kaalumiseks mõeldud kaaluvihte.
Enamik esemeid on olnud sõjameeste aksessuaarid. Puuduvad igapäevasele tsiviilelule iseloomulikud leiud. Samuti pole hoonejäänustel jälgi küttekehadest. See kõik näib osutavat ajutise iseloomuga sõjasadamale, kus ei võetud vastu kaubalaevu ega elatud aastaringselt, vaid kuhu koguneti suviti vastavalt vajadusele maad kaitsma või rüüsteretki alustama.
Kuidas aga on võimalik avastada mõnekümne ruutmeetri suurust ammu unustatud sadamapaika mitme kilomeetri laiuselt kahtlusaluselt territooriumilt? Mägil on oma meetodid.
Sadamaküti ABC Esimese vihje annab alati topograafia. Sadamaks sobis koht, kus rannik on parajalt järsk, merepõhi sügav (11. sajandil ilmusid Läänemerele viikingite kaubalaevad, mille süvis — 2,5 meetrit — oli võrreldav kogedega) ning vaba kivirahnudest. Just nii olid tuhat aastat tagasi lood ka Viltinas. Meri on nüüdseks küll taandunud mitusada meetrit kaugemale, ent veel tänapäevalgi muutub vana rannikpõndaku ette jääv mets kevaditi niiskeks.
Teiseks usub Mägi, et sadamat pole mõtet otsida piirkondadest, kus lähimad põllud jäävad 5–10 kilomeetri kaugusele. Põllundus oli inimeste peamine elatusallikas ning keegi ei hakanud sadamat rajama kohta, kus puudus asustus.
Viltinas olid kehvad põllud, kuid kaks suuremat viikingiaegset keskust Asva ja Randvere jäävad kumbki 1,2 kilomeetri kaugusele.
Mägi teooria kohaselt rajasidki nii Viltina kalme kui ka sõjasadama Asva ja Randvere ülikuperekonnad kahasse. Omal ajal kalmest leitud panused on rikkalikud, viidates „härrasrahvale“, ning sinna on oma surnuid matnud vaid kaks-kolm peret.
Ka kohanimedes võib peituda viiteid ammustele sadamakohtadele. Üks selliseid toponüüme on „Linnamäe“, eriti kui see asub vahetult ranniku ligidal ning mingit linnamäeks sobivat kohta looduses märgata pole. Viltinas tunti veel hiljaaegu Linnamäe talu ja Linnamäe põldu.
Tuhat aastat tagasi asus Viltina lahe keskel praeguseks mandriga kokku kasvanud saar, jagades laevatee lahte kaheks. Skandinaavia sõjasadamate kogemusele tuginedes leiab Mägi, et säärane asetus, mis võimaldas sadamasse sissepääsu vaenlasele väga raskeks teha, pidi muistsetele meremeestele mõjuma lausa vastapandamatult.
„On teada, et kogu Väinameri oli laevatatav vaid lootside abil,“ sõnab Mägi. Ta usub, et ka sissesõit Viltina sadamasse oli „mineeritud“ näiteks merepõhja rammitud ning veepinnalt nähtamatute palkidega, millest mööda loovida oskasid vaid kohalikud lootsid.
Ning kõige lõpuks palju poleemikat tekitanud, kuid siiski ka kutselise arheoloogi käes asendamatuks osutuv seadeldis: metalliotsija. Just see aparaat juhatas Mägi õigele kohale kalme (mis üheaegselt täitis ka sadama meremärgi rolli) naabruses.
„Ei saa koos pesuveega last välja visata,“ vastab Mägi üleskutsetele metalliotsija kasutamine sootuks keelata.
Saarlased kui viikingisõdalased Iga päevaga süveneb Mägil veendumus, et tegemist on tõepoolest saarlaste viikingiaegse sõjasadamaga, ehkki see võib kõlada pisut rahvusromantiliselt.
„Skandinaavias tunti sel ajal omalaadset kodukaitsekorda, kus nii ja nii paljude talude kohta tuli välja panna üks sõjalaev, mis pealiku kutsel ilmus vajadusel teenistusse. Kui Skandinaavias oli nii, siis miks see Saaremaal ei võinud nii olla?“ arutleb Mägi.
Säärased laevad ning meeskonnad vajasid aga kogunemiskohta. Vastavalt vajadusele kasutatav sõjasadam näib olevat just see, millest jutt.
Sadamal võis lisaks militaarsele otstarvele olla ka poliitiline funktsioon. „„Kärajad“ on vale sõna, aga siia võidi tulla asju arutama,“ oletab Mägi. „Merenduskultuuriga maades olid kokkusaamiste koht just sadamad.“ Läbirääkimistele oli ju kõige kergem koguneda laevatsi.
Mägi pole veel leidnud sõjasadama paadisilda. Arvestades sobiva territooriumi suurust ning toonase paadisilla algelist konstruktsiooni, võib see leidmata jäädagi. Võibolla aga ajutisel sõjasadamal silda polnudki: kerged sõjalaevad tõmmati lihtsalt kaldale.
„Ei saa ju ehitada mingit mõistlikku paadisilda, kui näiteks paari aasta jooksul keegi sadamat ei kasutagi,“ sõnab Mägi.
Just sel nädalal alustati Mägi juhtimisel kavamisi ka Püha kiriku lähedal Sutu lahe rannal Risti jõe ääres, kus võsast välja raiutud hoonevaremed (rahvasuus tuntud kui „mereröövli loss“) võivad märkida saladuslikku keskaegset kivilinnust Viiki (Vik), mida tuntakse vaid vanade maakaartide põhjal ning mida ajaloolased on seni pidanud kartograafide eksituseks. Kuid tegemist võib olla kahekordse saladusega: 15.–17. sajandil kõrgunud kivikindluse alt on Mägi võetud proovid päevavalgele toonud muinasaja lõppu dateeruva kihi. Ka siin võib olla tegu algse muinassadamaga, mille kohale rajati hiliskeskajal Saaremaa kohta haruldane kivihoone.
„Maastikul on hämmastav mälu,“ sõnab Mägi. „Ikka ja jälle tullakse samasse kohta tagasi, kui ka eelnev asustus on täielikult hävinud ja unustatud.“
