Ei see sündind sel päris-Saaremaal ühti, oli ikka meie kohalik omaloodud Saaremaa, ja ka sügisega on raasuke üle pakutud. Esialgu on veel suvelõpp, mida Toronto Saarlaste Ühing 16. septembri pärastlõunal Eesti Maja kohvikusse pühitsema tuli. Läinudaastane juubelipidu oli nii vägev, et osa Läänemere isandaid (ja emandaid) polnud ilmselt jõudnud veel sellest välja puhata ning jäid eemale. Kuid neil, kes kohale ilmusid, oli olemine sellevõrra hubasem.

Ühingu esimees Johannes Pahapill tervitas kokkutulnuid ning algas koosviibimist tõsise noodiga. Oli ju värskelt kaotatud ühingu loomise idee algataja, asutajaliige ja esimene esimees Robert Kreem. Esimees palus tubli töömehe mälestust austada hetkelise leinaseisakuga ja avaldas kaastunnet perekonnale, kelledest lahkunu abikaasa Mai Kreem koosviibimisest osa võttis.

Kodupärase õhtusöögi oli valmistanud hoolas kohvikuperenaine Ülle. Algul oli lühike kokteilitund, kus võis nautida maitsvaid suupisteid, millele võis käärinud viinamarjavedelikku üle leti lisaks hankida, nii kuidas kellegi kurk nõudis ja rahakott kannatas. Edasi läks juba tõsisemaks puhvetilaua külastamiseks, millele eelnevalt ütles söögipalve ühingu kauaaegne esimees ja praegune abiesimees Leida Helde. Kui kohvi ja koogi juurde jõuti, võis asuda ka muude eluliste küsimuste juurde. Selgus, et mitmed tublid saarlased olid juba möödunud aastal oma pikaaegse ennastsalgava töö ja tegevusega ühingu heaks välja teeninud Ontario provintsi vabatahtliku töötaja tunnustuse. Osa neist olid juba oma teenetemärgid ja tunnustuskirjad kätte saanud, kolmel oli aga veel saamata. Need andis nüüd pidulikult üle Leida Helde. Tunnustuse osaliseks said Hilda Härm ja Arnold Kapp (20 a), ning Albert Reinsoo (15 a).

Fotomeenutusi äsjasest kodusaare külastamisest suurele ekraanile projekteerituna näitas esimees Johannes Pahapill. Nägime Saaremaa uut süvasadamat ja seal möödunud Võidupühal toimunud NATO sõjalaevade paraadi. Tehti ka reklaami teosele „Saarlaste eluood IV osa“, kus on kirjutis SÜT ajaloo kohta Leida Helde ja Leida Tõsise sulest, ning lühikokkuvõte Johannes Pahapilli eluloost ja põgenemisest Rootsi.

Mai Kreemilt oli südamlik, kuid reipatujuline sõnavõtt, milles ta tänas Saarlaste Ühingut kaastunde ja perele osutatud tähelepanu eest tema abikaasa lahkumise puhul. Soovitas aga leinaga mitte liialdada, sest kadunud Robert oli teoinimene, kelle pilk oli alati suunatud ettepoole ja kes kindlasti ootab sama teistelt, kes tema poolelijäänud tööd jätkavad. Ühingu kuld-teenetemärgi oli välja teeninud kauaaegne innukas töötaja Leida Tõsine, kellele esimees Johannes Pahapill selle kõigi kohalolijate tugeva aplausi saatel rinda kinnitas.

Kõigi muude toimetuste vahel tehti ikka ühislaulu ka. Seda juhtis kilulinna poiss Heikki Paara, kes enda puhtsüdamliku ülestunnistuse kohaselt oli üsna noorelt saare piiga silgumõrda kinni jäänud ja avastanud, et „äi siplemisest ole abi ühti, välja sealt äi pease“. Harjus ära, õppis keele parajal määral selgeks ja on nüüd üks Toronto paremaid ersats-saarlasi. Laul kõlas hästi ja lahku mindi hea tujuga. Nägemiseni järgmisel aastal!

Eestlased Kanadas

TRENDING