....kus meenutati 60. aastat tagasi toimunut Saaremaal Küdema lahel.
VIDEOT saate vaadata siit Märkmed Johannes Pahapilli sõnavõtust Saarlaste Ühing Torontos
Sügis-koosviibimisel, Toronto Eesti majas 25. septembril, 2004
Armsad kaas-saarlased, austatud külalised,
lugupeetavad daamid ja härrad!
Nagu sooviti, püüan anda lühi-ülevaate perekond Julius ja Heleene Pahapilli põgenemisest Rootsi 60 aastat ja kolm päeva tagasi – septembris 1944. Enne aga -- kui lubate – mainiksin mõningaid fakte, mis asetab meie põgenemise ajaloolisse konteksti. Ka see lühidalt.
Siin, mu õde Anne jagab välja kaarti-lehe, kust saate
ülevaate piirkonnast, millest on juttu mu sõnavõtus.
Nagu me oma põliskodumaa lähiajaloost teame, ei jaksanud suvel 1944 pealetungiv vaenlane Kirde-Eestis -- Sinimägedes -- mitu kuud paigal püsinud kaitseliinist läbi murda. Ennastsalgava isamaa-kaitse andsid peamiselt eestlastest koosnevad väe- üksused. Suve lõpu poole aga seadis pealetungiv vaenlane üles teise rinde Lõuna-Eestis, kus l7. septembril õnnestus neil Emajõe kaitseliinist läbi murda eestlastest punaväelaste abil. Sealt algas vaenlase edasitung Põhja-Eesti suunas.
Samaaegselt alustasid sakslased Eestist kiirkorras lahkumist. Põgenes ka Hjalmar Mäe ja tema valitsus. Seega tekkis taas võimuvaakum, teatud määral analoogselt aastaga 1918. Seoses sellega kuulutas peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots Tallinnas 18. septembril välja uue vabariigi valitsuse, mida juhtis peaministri asetäitjana Otto Tief. Pika Hermani tornis asendati Saksa lipp Eesti Vabariigi sini-must-valgega ja loodeti, et tõesti kordub aasta 1918! Kahjuks jäid aga tookordsed ootused-lootused asjatuks. Tehniliste takistuste tõttu ei jõutud isegi “uut” Eesti Vabariiki ametlikult välja kuulutada, ja mõne päeva pärast olid punaväed juba Tallinnas. Meie riigilipu asemele Pika-Hermanil heisati taas punalipp sirbi ja vasaraga. Teatavasti tegi selle “ulja” töö üks punakorpuses võitlev eestlane. Siit peale algas Eestis taas orjaaeg, mis kestis ligi 50 aastat, seekord Nõukogude “paradiisis”.
Seoses mainitud sündmustega – isegi eesseisvat lootuseta olukorda veidi ette ennustades – algas eestlaste suur põgenemine kodumaalt: kel võimalik, need mootorpaatidel üle Baltimere Rootsi, teised põgenike laevadel koos rindelt saabunud haavatud sõduritega Saksamaa suunas. Kuigi täpsed andmed põgenike arvust puuduvad – osaliselt seepärast, et pole teada kui palju neist põgenedes hukkus, arvatakse, et tol’ saatuslikull aastal pääses läände umbes 80 000 eestlast. Nende hulgas ka paljud teist täna siin, lugupeetud kuulajad, samuti meie tollane
8-liikmeline pere: mina, mu kolm nooremat venda ja väike – tollal veel kaheaastane – õde, minu 77 aastane vanaema ning mu isa ja ema. Olin siis 15-aastane poisike, aga pidin mõneti ka mehe eest välja astuma.
Mu isa, Julius, oli lisaks oma taluperemehe ametile elukutselt ka metsapraaker. Sellena oli ta Tallinnas asuva Põhja Paberi ja Puupapivabriku kauaaegne ainuesindaja Saaremaal. Seoses viimasega oli isa tihedas kontaktis Eesti saarte ja mandri vahel sõitvate laevade omanikega, k.a. M/P Elli kapten/omanik. Arvesse võttes üha kriitilesemaks muutuvat sõjalist ja poliitilist olukorda mandril tegi isa koos mu emaga ja mõninga lähedase sugulasega kesk-suvel 1944 otsuse, et kogu suguvõsa koos lähituttavatega, kes on huvitatud, lahkub kodumaalt niipea, kui selleks saabub “õige aeg”. Põgenemise aluseks oli vastav kokkulepe M/P Elli kapteniga. Kodusaarelt lahkumise kuupäeva lükati aga korduvalt edasi – oodati ja loodeti, et vast ehk tõesti kordub aastal 1918 toimunu!
Meie ettekavatsetud põgenemise plaanile tekkis aga vahepeal tõsine takistus. Milgil moel oli mu isa ja tema mõttekaaslaste plaanist teada saanud naabrimees “Jaan”, sama mees, kellest teati, et ta esimesena meie külas, Võhmal, juunis 1940 heiskas sirbi ja vasaraga punalipu, ja sügisel 1941 vahetas selle kiiresti välja haakristiga varustet, veidi teistsuguse punase lipuga. Naabri kaebuse peale ilmus saksa poliit-politsei peatselt meie kodu-uksele, vist augusti lõpupäevil; isa vahistati ja viidi Pangale, kus asus kohalik ülekuulamise asutus. Sealt saadeti ta komandatuuri vanglasse Kuressaares, süüdistusega, et ta tegevat ettevalmistusi rahva massiliseks põgenemiseks kodumaalt, mis õõnestab riigikorda ja tekitab rahva keskel ärevust!
Seoses isa vangistamisega tuli meie põgenemisplaanis teatud tööjaotuse muudatusi ja ümberkorraldamisi teha. Kiiruga kokkukutsutud lähisugulaste nõupidamisel, kus pearoll lasus mu emal – teatud määral ka minul, kuna olin juba 15-aastane “mees” – otsustati, et ema ülesandeks jääb isa sakslaste käest vangist välja saada ja minust sai jalgrattur-virgats, vahendamaks teateid külarahva ja laevakapteni vahel seoses muutunud põgenemisplaaniga. Kapten elas meie külast umbes 15 kilomeetrit eemal, Ninasel, teisel poool Küdema lahte. Leiti, et ega’s sakslased ju poisikest jalgrattal kahtlustama hakka. Ei hakanudki!
Teine osa meie põgenemisplaanist sisaldas samuiti veidi kavalust. Ärasõidu plaani kohaselt tuli meil M/P Elliga, mis oli ankrus keset Küdema lahte, pimeda öö varjus purjede abil mööda pääseda paar kilomeetrit eemal asuvast sakslaste piirivalve puntktist, mis asus Pangal. Teadsime, et üheks piirivalvuriks seal on eestlane, keda võib usaldada. Lepiti kokku, et õhtul, mil’ toimub meie öine väljasõit, jääb tema hooleks piirivalvemeeskond korralikult “pidutsema” panna -- mehed purju joota!
Mul on rõõm siin mainida, et emal õnnestus sakslaste käes vangis olev isa tuttavate abiga vabaks osta – minu teada läks see maksma kaks vankritäit loomaliha. Isa jõudis koju mõned päevad enne meie põgenemispäeva, milleks oli määratud 22. september, seega juhuslikult sama päev, mil’ Tallinn taas venelaste kätte langes ja varem mainitud ”punakangelane” Pika-Hermanil sini-must-valge taas sirbi ja vasaraga asendas.
Minu mälu järgi läks õhtu pimeduses põgenike vedamine sõudepaatidel Võhmal asuvast Veerenina rannast eemalseisvale emalaevale – mis oli ankrus Küdema lahe põhjaosas -- ilma viperusteta, kui vãlja jätta mõnigad raskemeelsed eemaldumised oma kaasa võetud kraamist. Ilma erandita, midagi peale väikese käsipakikese laevale kaasa võtta ei lubatud, tuli ju ruumi säästa inimestele! Suuremad pakid tuli lihtsalt kaldale jätta, kust need teatavasti järgmisel hommikul kojujäänud külarahva poolt leiti ja omastati, k.a. hobuseid vankriga, millega põgenikud olid eelmisel õhtul randa tulnud. Minu teada sai meid laevale umbes 180 inimest, k.a. mitmed emad väikelastega; oli ka vanaemasid ja vanaisasid. Naisperet oli mõne võrra rohkem, kuna mitmetel olid abikaasad jäänud sõjatandrile, nii ühele kui teisele poole rindejoont.
Nii, nagu oli ette planeeritud, M/P Elli purjetas 22. septembri hilis-õhtul vaikselt mööda Panga piirivalve punktist, ja peatselt olimegi teel ulgumerele – kursiga Gotlandi saarele Rootsi idarannikul. Esimesel ööl laabus sõit seiklusteta, jõudsime päris hulgakese põgenemisteest seljataha jätta. Keskhommikul tõusis aga tugev tuul, mis mõne tunni jooksul juba tormiks muutus. Õhtupoolikul ütles üles Elli mootor ja tugeva tormi tõttu ei saanud isegi purjesid enam kasutada. Seega olime saabuvaks ööks muutunud abituks pähklikooreks aina suurenevas tormis mõllavas Baltimeres. Ei tea, kui kaua oleksime sel moel suutnud vastu pidada, kui meid poleks järgmisel varahommikul juhtunud nägema valvelolev Rootsi sõjalaev, kes meid lahkelt oma pardale võttis, Elli sleppi sidus ja meid mõne tunni pärast Farö saarele toimetas. Sealt algas meil põgeniku-laagri ajajärk, mis kestis mõnele pikemat aega, teisele lühemalt – olenedes, kuidas kellelegi töökoht leiti. Sellest aga lähemalt mõnes teises ettekandes, kunagi hiljem!
Epiloog. Seitse aastat hiljem emigreerus meie seitsmeliikmeline pere Kanadasse – vahepeal olime Göteborgis matnud vanaema. Täna on Pahapilli sugupuu Põhja-Ameerika “okstel” juba 61 nime, neist 5 manalasse jõudnud, 56 elavate keskel, kellest 7 on omale USAs kodu loonud, 49 Kanadas, Suur-Torontos ja selle lähedas ümbruses.
Aitäh kuulamise eest!
P.S. Kuna mul polnud tehniliselt võimalik siin “slaide” näidata, mida olin kavatsenud teha, siis saadan laudadele mõningad koopiad lehest, millel on kaks kaarti. Esimesel neist on Mustjala vald. Sellelt leiate Võhma, Ninase ja Panga külad, kus toimus tegevus, millest kõnelen. Samuti leiate sealt Küdema lahe, kust algas M/P Elli põgenemisteekond Rootsi. Teisel kaartil on piltlik ülevaade Baltimere piirkonnast, k.a. Saaremaa, kus 60 aastat tagasi M/P Elliga raske sügistormi kätte sattusime ja kust me tänu valvelolevale Rootsi sõjalaevale Neptunile küllasõidust pääsesime.
