Saarlaste Ühing Torontos korraldusel Madisepäeva pärastlõunal toimunud saarlaste sügiskokkutulek tuletas arvatavasti enamusele kaasmaalastele meelde, et suvi lõpeb kohe-kohe ja aeg on mõelda sügiseste tegemiste peale.
Kui allakirjutanu Eesti Maja kristallsaali 21. septembri õhtupoolikul jõudis, undasid ümberkaudsetes majades ja ka peosaalis jõudsalt õhujahutid. Ei keegi võinud arvata, et tänavune suvi Toronto nii üles kütab, et isegi paar päeva enne sügise ametlikku algust tuleb end riietada südasuviselt ja ammukavandatud saarlaste sügiskokkutulekule tulevad nii mitmedki pärast suplust kodujärves.
Pärast Saarlaste Ühing Toronto (SÜT) traditsioonilisi suvepäevi Jõekäärul, milledega lõpetati 1995.a., alustati ühingu sügiskokkutulekuid 1997. aastal. Siis oli vahepeal väike paus, kuid aastast 2000 on sügispidusid peetud regulaarselt.
Umbkaudu 100 saarlast ja nende sõpra veetsid laupäeva õhtu toredate kaaslaste seltsis, lisaks meeleolukas muusika ja eestipärane maitsev toit. Muusikat tegid taas „Broadview Poisid“ — Vaado Sarapuu ja Enno Õunapuu.
Õhtu korraldav toimkond — põhiliselt SÜT-i juhatuse liikmed — esimees Leida Helde, Ludvig ja Aino Raun, Pilvi Niit, Leida Tõsine, Hilda Härm ja lisaks suure abilisena Ülle Veltmann — olid teinud õhtu kordaminekuks ära suure töö. Baari eest kandsid hoolt Edgar ja Leili Hõbe.
Kuigi valgusest saalis puudu polnud, põles külaliste laual ka Leili ja Ivy Hõbe poolt kingitud küünal-lamp, tuletades meelde, et juba varsti lühenevad praegu veel valged õhtutunnid imekiiresti.
SÜT-i esimees Leida Helde tervitas peokülalisi, öeldes muuhulgas: „Tänane õhtu on eriliselt meeliköitev seetõttu, et meil on külalisi Eestist ja mujalt väljastpoolt Torontot. Tänan, et võtsite selle suure reisi ette.
Ehkki meie kalender näeb ette, et meil peaksid olema sügis ja sügistormid ja kollakad puulehed, tundub tänane ilm olevat rohkem suvepäev. Aga meil on ju ikkagi sügiskokkutulek!
Me arvame, et te kõik nautisite seda erakordselt kuuma suve ja olete välja puhanud reisidest Eestisse kui ka võibolla siin mandril ja olete kõik valmis sügishooajaks.“ L. Helde meenutas ka massilist põgenemist Eestist 1944.a. sügisel ja tõi kuulajate vaimusilma ette merelaintel tantsiva paadi, kus naised ja mehed võitlesid oma elu eest. Nende seljataha olid jäänud koduranna hävitatud majad ja külad.
Aeg pole saarlasi hellitanud. Ehkki nad on jäänud korduvalt suurte sõdade jalgu, olnud võõra võimu meelevalla all ja pillutatud laiali üle maailma, on nad jäänud truuks oma tõekspidamistele, rääkis ühingu esimees. Ta ütles, et viibides kaugel kodusaarest, on seda enam tervitatavad koosviibimised, kus saame eesti keeles ja meeles meenutada möödunud aegu, samuti teha tulevikuplaane ja kinnitada usku meie ühingu tulevikku.
.
Pärast esimehe sõnavõttu tutvustas end Eesti külaline Leida Nurme. Samuti sai teatavaks, et pr. ja hr. Luht on siirdumas elama Torontost Winnipegi. Neile anti kaasa kõige palavamad südamesoovid.
Enne rikkalikku õhtusööki ütles söögipalve Leida Helde. Kui keha kinnitatud sai, hakkasid taas kõlama tuttavad viisid kahemehe-orkestrilt. Jalakeerutajaid polnud seekord küll palju, kuid laululehtedelt oli mõnus kaasa laulda lustakaid saare-laule. Nii on saarlaste pidudel ju ikka olnud.
Ehkki väljas oli juba pime, kuid ikka südasuviselt soe, tuli tunnistada loodusseadust: 23. septembril andis suvi teatepulga üle sügisele. Ka Saaremaal ja saarlastele üle terve suure maailma!
„Põlluks künname kadakased karjamaad,
kivist, paest head ehitusmaterjali saab.
Oma KODU me muudame kaunimaks,
me tulevik kujuneb ilusamaks…“
Kohtumiseni saarlaste küünlapäevapeol, aastal 2003!
