Olen vanadekodus ja mediteerin oma toas. Suur maja on vaikne. Harva juhtub, et mõni läheb naabri poole vaatama, kuidas seal elatakse. Inimese huvi vähenab pöördvõrdeliselt vanusega. Noorpõlves uuriti elujoone pikkust peopesas, siin seda ei tehta, aga üksteise vanust teatakse hästi ja peetakse meeles.

Aktiivne osa minu elust möödus eelmisel sajandil. Siirdun mõttes sinna tagasi, ikka ja jälle, nagu praegugi.

1944.a. tutvusin Toomas Veerega ühes eesti põgenikelaagris Stockholmis. Toomas õppis Tartu ülikoolis eesti filoloogiat, kuid sõja tõttu ei jõudnud kaugemale kui teisele kursusele. Minu haridustee jäi tema omast veelgi ahtamaks. Gümnaasiumi viimasest klassist pidin minema Venemaale uue Euroopa alusmüüri rajama. Istusime Toomaga sageli koos ja arutasime, mida tuleks laagrist vabanedes teha. Kord, olles „metsa eksinud“ meeleolus, ütlesin, et ega me saatuse käest pääse! Toomas tahtis teada mida ma „saatuse“ all mõtlen: kas seda, et inimese elu ja käekäik on määratud ette sünnist surmani? Otsustasin sõbrale näidata, et ega ma nii harimatu sell olegi ja alustasin sõnaga „karma“. Toomas katkestas mind kohe, öeldes et „karma“ on mõiste hinduismist ega kuulu siia. Olin nõutu. Tunnistasin, et ma ei oska „saatust“ defineerida. Aga mõte töötas edasi, kuni arvasin, et vastus on mul käes. „Keegi ei saa ju oma sünnimaad ega vanemaid ise valida. Eks see ole saatus!“ ütlesin ja uskusin, et trehvasin naelapea pihta. Kuid Toomas ei paistnud nõustuvat. „Ainult osaliselt,“ lausus ta mõtlikult, öeldes: „Elus on olukordi, mis annuleerivad vanemate ja sünnimaa tähtsuse. Mõne aasta pärast oleme Rootsi kodanikud ja räägime siitmaa keelt. Kes me siis oleme? Elu pakub igale inimesele mitmesuguseid võimalusi ja — nota bene — meie valime ISE, milliseid neist realiseerida! Kui me poleks otsustanud Saksa sõjaväest deserteeruda, kappaksime praegu kuskil rindelõigus „Vaterlandi“ poole ega elaks siin turvalises „puhkekodus“, kus rootslased meie eest sõbralikult hoolitsevad.

Selle targa nõuande järgi püüdsin toimida. Ent hilisemas elus tegin vigu. Ma ei arvestanud (ei tahtnud arvestada) vanadusega kaasnevaid probleeme. „Kuldsete aastate“ saabudes andis see end valusalt tunda.

Juhtus tuttavaist keegi nimetama raskusi, mida lähenev vanadus kaasa toob, kiitlesin: mina ETTE ei muretse! Me ei tea ju, mis meid ees ootab ja hüpoteetiliste küsimuste lahendamisel puudub mõte. Kuid kell tiksus väsimatult edasi, aeg ja aastad möödusid omasoodu, nagu märkamatult.

Lähiminevikku vaagides leian, et olles jõudnud üle seitsmekümne, pidanuks ma müüma oma treppidega maja ja kolima korterisse.

Vana inimene, eriti ratastoolis istudes või kõndides „walkeriga“, saab liikuda ainult ühel pinnal. Teine vanureid kummitav küsimus on vanadekodusse minek. Kodust lahkumine ei ole sugugi kerge. Seda lükatakse aina edasi, kuni võidakse minekuga jääda hiljaks. Päris põduraid vanadekodusse ei võetagi. Inimene peab olema võimeline ise enda eest hoolitsema. Mina sain koha Ehataresse ja olen siinse eluga igati rahul.

Eespool oli juttu inimese enda valikust oma võimaluste seas ja kuidas see tema elu suunab. Minu praeguses elus on jäänud järele kaks võimalust: istuda toas edasi või minna otsima kedagi, kellega mõni sõna juttu ajada. Lahkusin oma kambrist ja läksin kaminasaali... Härra Kerd istub seal teistest eemal. Ta on kõbus. Kõnnib küll kepi toel lühikeste sammudega, aga teiste abi ei vaja. Vaevalt öelnud tere, küsib, kas ma tean juba, et Siimon on siit ilmast lahkunud? Jaatan. Terve maja on sellest kurvast sündmusest teadlik. „Kui vana ta võis olla?“ küsin. „Tal jäi neli kuud üheksakümne kolmest puudu,“ näib härra Kerd üllatava täpsusega teadvat. „Noh, siis oli tal neid aastaid ka juba parasjagu turjal,“ kommenteerin. „Ega aastad tähenda midagi, Tervis on see, mis loeb!“ Vanahärra vastus on näide positiivsest mõtlemisest. Selline ellusuhtumine annab inimesele sisemist tuge.

Keegi daam ratastoolis seisatab meie juures ja meenutab härra Siimonit. Kadunu olnud insener ja juhendanud lennukitööstust Brasiilias. Rohkem ta meiega ei kõnele. Ütleb „pai-pai“, lükkab oma sõiduki veerema ja läheb suguõdedega mõtteid vahetama.

Äsja oli juttu tööst. „Mis ametimees teie olite?“ küsin kaaslaselt. Ei märganudki, et ta oli vahepeal jäänud tukkuma. Kuid küsitletu virgus kohe ja vastas, et tema oli teeninud politseis. „Kus kandis?“ olen huvitatud. — „Pärnus... Ülejõe linnaosas,“ täpsustab ta.

Juba hommikul hakkas sadama lund. Koduaed on nüüd valge, lipsab mõte sinna, kuhu ta ei peaks. Lähen oma tuppa tagasi. Sain sõna juttu ajada ja natuke vaheldust.

Märkmed: