Mõninga hilinemisega saabus siinkirjutaja postkasti teade, et Sudbury linnas on vapper eesti naine nimega Lille Neemre täpselt nii pika tee maha käinud ja sammub vapralt edasi. Alljärgnevalt edastame olulise osa telefonivestlusest selle erksate meeltega reipa daamiga.

„Ah kuidas ma ennast tunnen?“ kihistab juubilar kuuldetorru. „Olen ikka veel väsinud sellest juubeldamisest. Reporterid, fotograafid, sõbrad ja tuttavad...“ Seda võib arvata. Üritagem aga tema käekõrval maha kõmpida seda rännuteed, mis teatud aastatel oli kohati üsnagi konarline.

8. juunil 1921 nägi Põltsamaal ilmavalgust pisike tüdruk nimega Lille Alari. Suuremaks sirgudes viis koolitee tütarlapse Tartusse, kus ta õppis ülikoolis kehalist kasvatust. Oma kaastudengitest meenutab ta omaealist Toronto eesti kogukonnas hästi tuntud Helene Tiidust. Lillel jäi üks eksam stuudiumi lõpetamisest puudu, tuli kodumaa maha jätta. Vanemad soovitasid tal lahkuda, ise jäid nad rindelt koju ootama Lille neli aastat nooremat venda, kes oli Saksa sõjaväes.

Lahkumine toimus 9. septembril 1944. RO laev jõudis äpardusteta Danzigi, teel pommitamisi ei olnud. Keegi tuttav muretses talle töökoha haiglasse, kuhu oli sattunud palju teisigi eestlasi. Üks kolmest sõbratarist oli Erika Kääramees,…..

(Pikemalt saab lugeda Eesti Elu 2. juuli 2021 paber- ja PDF/Digilehest)

Märkmed: