Konstantin Pätsi valitsuse ametisseastudes 1920. aastal alustas Eesti Pank hoogsat laenuandmist Pätsile lähedastele tööstusringkondadele. See jätkus isegi siis, kui ärimeeste Vene turule rajatud illusioonid hakkasid purunema.
«Nagu selgus suuremate laenude põhjal tehtud analüüsist, olid peaaegu kõik Eesti Pangast suuremaid laene saanud ettevõtted seotud Eesti Panga nõukogu liikmete või tipp-poliitikutega,» kirjutab Valge. Peamiselt
Põllumeestekogudesse kuulunud 60–100 isikut said kuni kolm neljandikku
kõigist laenudest.
«Keskpanga tühjakslaenamine on Euroopa kahe maailmasõja vahelises praktikas pretsenditu,» tõdeb Valge. «Osa Eesti Panga võlgnikest, kelle idasuunalised äriplaanid luhtusid ning võlad kasvasid, võisid olla väga huvitatud senise laenupoliitika jätkumisest kuni Eesti marga hüperinflatsioonini viimiseni.»
Parlamentaarset rünnakut Eesti Panga korruptiivse poliitika vastu alustas 1923. aasta lõpul Tööerakonna juht Otto Strandman, saades selleks vaikivat toetust ka Jaan Tõnissoni Rahvaerakonnalt.
Pätsi valitsuse kukutamise järel sai Strandman peagi ise rahandusministriks ning viis läbi mitu valulist reformi. Erinvalt Põllumeestekogude juhtidest polnud Strandman saanud Eesti Pangast isiklikke laene ega olnud seetõttu ka huvitatud inflatsioonist.
Valge hinnangul õnnestus just Strandmanil rahandus viimasel hetkel
stabiliseerida ning seeläbi Eesti majandus idast lahti haakida.
Jaak Valge uurimust tutvustab homne Postimees.