Saare saunaks nimetan sündmust sellepärast, et ilmataat mängis sünoptikuile järjekordse vingerpussi ja muidugi ka kõigile, kes sünoptikuid uskusid. Pühapäev, 14. september pidi tulema kõva kuuma vihmaga ja Toronto Saarlaste Ühingu kokkutuleku üle ujutama, kuid kohale jõudis vaid kuumus korraliku leiliniiskusega. Läksin kohale küll omateada ettenägelikult kuueta ja suviselt paljaste käsivartega, kuid õhujahutus pandi huugama. Nüüd võin ausalt kinnitada, et olen mitte ainult saare saunas käinud, vaid seal ka külmetanud. Kuidas mu saare sõbrad selle patu välja lunastavad, jäägu nende mureks.
Olgu temperatuuriga kuidas tahes, aga kellad on saarlastel head ja täpsed, nagu ühingu esimees Johannes Pahapill oma tervitussõnavõtus tähendas. Täpselt kell kolm võis sügiskoosviibimise käima lükata ja lükatigi. Esimees seletas, mis eeskavalises osas juhtub ja pea saab ka iga lugeja sellest aimu. Enne aga tuleb koos kõigi koosolnutega kiitust avaldada neljale väsimatule juhatuse liikmele, kes olid kohvilaua valmistanud: Leida Helde, Hilda Härm, Pilvi Niit ja Leida Tõsine. Seda rikkalikku ja maitsvat lauda külastati agaralt ning külastuse tulemustega jäädi rahule. Töö kiidab tegijat ja täis kõht kokka. Ka veinijumal Bacchus oli laudadest mööda jalutanud ja igale lauale pudelikujulised jäljed jätnud.
Einetamisele järgnes
show-time, mille vältel esimees projitseeris ekraanile fotosid oma külaskäigust Saaremaale juulis ja augustis. Teda saatsid sel reisil abiesimees Leida Helde ja sekretär Leida Tõsine. Osaleti kolmel üritusel: ühingu näituse avamine Kuressaare linnuses 23. juulil; visiit ühingu asutaja ja esimese esimehe Robert Kreemi mälestustahvli asukohta – tema sünnikoju Tatterselja metsavahi tallu Lünga külas, Salme vallas ja Kuressaare XII merepäevad 1-3. augustil.
Lisaks eelnenule oli võimalus näha 15-minutilist videofilmi, mille just näituse jaoks oli valmistanud Torontos sündinud ettevõtlik mees Alar Allas, kellest nüüdseks on saanud tõsisaarlane – ta peab Kuressaare lähistel talu ja kasvatab lapsi saarlasteks. Film kannab nimetust „Saarlaste Ühing Torontos – Eesti aadete hoidjana“.
Nagu kuulsime, ilmusid näituse avamisest positiivsed kirjutised mõlemas Saaremaa ajalehes – Oma Saar ja Meie Maa. Pärast näituse avamist toimus kõrvalruumis vestlusring, milles osalesid varem Torontot külastanud ajaloolased Külli Rikas ja Maret Soorsk. Johannes Pahapill esitas ettekande ühingu saamisloost ja saarlaste panusest EV taasvabanemisprotsessis. Ettekandele järgnenud diskussioonist koorus välja neli ettepanekut:
1) Toronto saarlaste praegune vanem generatsioon ja nende järeltulijad võiksid Eesti Genealoogia Seltsi Saaremaa osakonnaga kontakti luua ja tõsiselt käsile võtta perekondlike sugupuude uurimistegevuse.
2) Saarlaste Ühing Torontos võiks abistada Eesti Vabadusvõitlejate Muuseumi, mis asub Lagedis, Harjumaal, kauaoodatud projektiga: paigaldada kuskil Kanadas mälestusmärk admiral Pitkale.
3) Saarlaste Ühing Torontos võiks soovitada Kanadas elaval saare päritoluga ärirahval tutvuda Saaremaa ärindusettevõtete võimalustega, veetes mõned nädalad oma suvepuhkusest Saaremaal, kus elu on rahulik ja suhteliselt odav.
4) Saaremaa Muuseum koos Toronto saarlastega võiksid tõsiselt mõelda projektile, mille abil saaks teha
update’i andmebaasis seoses saarlaste paigalduse ja tegevusaladega Kanadas.
Merepäevadel toimus üritus nimega „Saaremaa arengukonverents“. Oli heakvaliteediline muusikaprogramm ja toredad tantsuettekanded. Osaleti seminaril, kus luubi all oli mitmeid päevaprobleeme seoses saarte elu-oluga.
Esimehe ettekannet koos videofilmi ja valguspiltidega jälgiti elava huviga, kuid selle lõppedes koju ei kiputud, sest paljud olid märganud lauale paigutatud laululehti ja mäletasid esimehe avatervituses poetatud märkust, et „kui dirigente leidub...“. Neid leidus üsna mitmeid ja kuigi mõne juured olid üsna sügaval maismaas, muudeti kõik kohe „hädaristimise“ korras saarlasteks. Laulu kvaliteet selle all ei kannatanud.
Tänu teile, tublid saarlased! Järgmise kohtumiseni soojas saunas!
