Pühapäeval, 3. juulil tähistas Saima Varangu oma 80. juubelit Toronto Eesti Maja kristallsaalis koos oma pere, sugulaste ja sõpradega.
Juubilar Saima Varangu oma lillede ja õnnitluskaartide keskel.
See oli nagu eile, kui 2000. a. tähistasime Saima 75. sünnipäeva. Aeg on relatiivne — aastad mööduvad kiiresti, kuid samal ajal võivad minutid tunduda pikad. Vananedes aja kiirus aina tõuseb ning seda võib võrrelda sõidukiirusega. Lastele näib, et aeg venib kui tigu; 20-30ndates eluaastates aja kiirus suureneb — siis sõidame justnagu hobuvankriga; keskeas sõidaksime nagu autoga; 60-70ndate eluaastate kiirus kasvab jätkuvalt propellerlennuki kiiruseni ja 80ndates eluaastates reaktiivlennuki omani.
Juubelipeo organiseerisid Saima ja Kalju kolm tütart — Anne, Eva ja Linda, kes tegid seda üllatusena oma emale.
Eva oli ürituse „tseremooniameister“; Linda andis oma poja Waleni tehnilise abiga eluloolise temaatilise ülevaate „Kes on Saima”. Peeter Kopvillem esitas koos tütarde Leiki ja Keilaga muusikalise põimiku „Vana Tallinn“.
Juubilari tervitas Jaan Timusk, kes tutvus Varangutega Norrköppingus, andes humoristliku ülevaate Timuskite ja Varangute perede ühistest mälestustest Rootsis, emigreerumisest Kanadasse ning elust siin.
Siiri Lepp tervitas juubilari Eesti Gaiderite Kogu Kanada Koondise nimel, rääkides Saima tegevusest gaidjuhina ja gaiderina ning rõhutades juubilari erakordset vastutulelikkust ja positiivsust, millega nõustuvad kõik tema sõbrad.
Välis-Eesti Gaidide Keskbüroolt tõi tervitusi Hilja Kuutma, kes tänas Saimat tema kiiduväärse panuse, hea südame, abivalmiduse ja sõpruse eest ning soovis juubilarile veel palju viljakaid aastaid. Maie Kask tõi tervitusi gaidi- ja skaudisõpradelt.
Ellen Irs ja Ellen Tanner tervitasid ja õnnitlesid juubilari lilledega 27 sõbra nimel. Lisaks jagas Ellen Irs õpetusi, kuidas üle 80-aastane inimene peaks käituma — mis talle on lubatud ja mis mitte.
Saima sündis 30. mail 1925 Valgas soome päritoluga isa Joosep Karikkali ja ema Olga Miti esimese lapsena. 1932. a. sündis perre poeg Toivo, kes koos emaga sai surma Tallinna 9. märtsi 1944. a. pommitamisel. Hariduse sai Saima Lenderi alg- ja keskkoolis ning Nõmme gümnaasiumis. Pärast Tallinna pommitamist asus Saima elama sugulaste juurde Viljandisse, kus ta tutvus oma tulevase elukaaslase Kalju Varanguga, kelle perekonnaga koos nad siirdusid Riguldi rannast kahemastilise purjekaga Rootsi. Purjeka kapten ja tüürimees oli Kalju koos oma venna Velloga.
Rootsis täiendas Saima ennast Stockholmi kolledzhis. Peale kuueaastast Rootsis viibimist emigreerusid Saima ja Kalju Kanadasse, asudes esmalt elama ja tööle Niagara Falls'i. Juubilar töötas sekretärina ja raamatupidajana ning Kaljo oma erialal keemikuna.
Seal sündisid ka tütred Anne, Eva ja Linda. Nüüd neil on kolm lapselast Leiki, Keila ja Walen. Saima ja Kalju võivad nende üle uhked olla, sest nii nende lapsed kui lapselapsed valdavad vabalt eesti keelt.
Peatselt lülitus Saima ühiskondlikku ja seltskondlikku tegevusse kirikus, St. Catharines'e Eesti Seltsis ja gaidlusse. Viimane on olnud talle alati eriti südamelähedane.
Pensionipõlves asusid Varangud elama Torontosse, et aktiivselt siingi osaleda eestlaste seltskondlikus tegevuses. Nad võtavad osa Eesti Kultuuripärandi Klubi tööst, jäädvustades siinsete eestlaste tegevust videolintidele või DVD-ketastele. Talvekuud veedavad nad Floridas, kus annavad oma panuse „Villa Esto” administratsiooni ja Florida eestlaste seltskondlikku tegevusse.
Armas Saima! Õnnitleme Sind ja Sinu elukaaslast Kaljut, soovime teile mõlemale tugevat tervist ja tegutsemisjõudu veel paljudeks aastateks!
