Kes on nautinud Shakespeare'i surematut „Henry Viiendat“, on kaasa elanud ühele Euroopa saatust määranud lahingule Inglismaa ja Prantsusmaa vahel Prantsuse looderannikul, Pas de Calais lähedal asuva Agincourti küla all a. 1415. Käesoleva aasta aasta 17. juunil võisime kaasa elada Briti peaministri Tony Blairi ja Prantsuse presidendi Jacques Chiraci vihasele kokkupõrkele Brüsselis, kus kaalul oli jälle Euroopa tulevik; täpsemalt Euroopa Liidu (EL) eelarve.
Chirac tahtis tühistada Inglismaale võimaldatud liikmemaksu rabatti (u. $6 miljardit); Blair aga nõudis eeltingimusena Prantsusmaale võimaldatud põllumajandus-subsiidiumi ($13 miljardit) kärpimist. Kumbki nõudmine ei leidnud rahuldamist, kuid see pani mõtlema Saja-aastasele sõjale (1337-1453) ehk teisisõnu: Briti-Prantsuse vihavaenu pikale ajaloole, milles Agincourti lahing oli üks kriitilistest sõlmpunktidest.
Mõni sõna põhjustest, mis andsid Agincourti võidu noorele (28-aastasele) Inglise kuningale Henry Viiendale. Neid oli kaks: Henry hiilgav taktika kitsal lahinguväljal, eriti vibuküttide oskuslik ärakasutamine mitme-, mõnede hinnagul kümnekordselt suurema Prantsuse armee vastu; ning teiseks inglise „pikkade vibude“ (longbows) suurem tuleraadius ja läbilöögivõime, tänu nende valmistamisel kasutatud erilisele puidule.
Saja-aastane (tegelikult 116-aastane) sõda ei andnud Inglise kuningaile nende visalt taotletud eesmärki — saada endale Prantsuse kuningate kroon —, kuid see aitas määrata Euroopa riigipiiride paigutust mandri peamiste dünastiate vahel järgnevaks 500-ks aastaks. Niisamuti jäi Brüsseli tippkonverentsil otsustamata EL-i eelarve, võibolla just Blairi-Chiraci varjamatult vaenulike vastastikuste atakkide tõttu, mis kõlasid nagu duell elava laskemoonaga. Kuid nagu 500 a. tagasi Agincourti all, käib ka Brüsselis praegu võitlus selle eest, kumba liin saab EL-is määravaks, kas Inglise või Prantsuse oma.
„Euroopa Liidus puudub euroopa vaim,“ ütleb briti meie päevade tuntuim ajaloolane Paul Johnson. Ta kirjutab Wall Street Journalis (WSJ): „EL-il puudub igasugune intellektuaalne sisu. Suured kirjanikud ei etenda selles kaudseltki mingit rolli, samuti mitte suured mõtlejad või teadlased. See ei ole mitte Aquinase, Lutheri voi Calvini — ega ka mitte Galileo, Newtoni või Einsteini Euroopa ... Euroopa on pööranud selja mitte üksnes Ameerikale ja kapitalismile, vaid ka omaenda ajaloolisele minevikule. Lühidalt, Euroopa ei ole elav organism omaenda mõistuse, vaimu ja eluandva hingega.“ (WSJ, 17. juuni.) Johnson leiab, et Euroopa on oma identsuse kaotanud eriti seeläbi, et ta on hüljanud oma kultuuri kaks põhialust: judeokristliku usu ja turukapitalistliku põhimajanduse.
Saksa tuntumaid tööstureid, Axel Springer AG peadirektor Mathias Doepfner kritiseerib teravalt Saksa ja Prantsuse valitsuste püüdlusi Euroopale „hinge sisse puhuda“ vaenu õhutamisega Ameerika ja kapitalismi vastu. Käsitades EL-i nende taotluste avangardina, kirjutab Doepfner WSJ-s: „See rahva mobiliseerimine kapitalismi vastu Saksamaal (kantsler Schröderi heakskiidul) ja president Chiraci paternalistlik etatism Prantsusmaal („me kaitseme teid kurja globalismi vastu“) on Euroopas küll populaarsed, kuid üldsus teab siiski väga hästi, mida need püüdlused tegelikult endast kujutavad — Potjomkini külasid...“ Euroopa pääseteeks on nüüd Tony Blair ja saksa kristlik-demokraatliku opositsiooni liider Angela Merkel.“ (WSJ, 9. juuni.)
Doepfner rajab oma prognoosi faktile, et juulist peale on EL-i kõrgeim võim, presidentuur, kuueks kuuks Inglismaa käes ning Tony Blairil on esimest korda võimalus „öelda ja teha, mida ta on alati öelnud, kuid mitte kunagi teha pole saanud“. Sellesse kategooriasse peaks kuuluma ka Briti-Prantsuse „saja-aastase sõja“ lõpuleviimine.
Nagu nägime, jäi Blairi-Chiraci kokkupõrge 17. juunil Brüsselis tulemusteta ja küsimus EL-i põllumajandus-subsiidiumidest näib ootavat uut Agincourti. Ühe oma väitega püüdis Chirac Brüsselis värvata ka Balti riikide toetust — nimelt süüdistusega, et kui Inglismaa oma liikmemaksu-rabatist ei loobu, vähenevad EL-i uusliikmete shansid saada EL-i poolt lubatud summasid oma infrastruktuuri restaureerimiseks. Blairi vastukäiguks oli, et revideerimisele tuleb võtta kogu EL-i subsiidiumide fond, millest suurim osa läheb teatavasti prantsuse farmeritele.
Tundub aga, et selle konflikti taga kummitab küsimus millestki palju suuremast..
Nimelt — Euroopa tulevikust.
Saja-aastase sõja viimne vaatus
Arvamus
TRENDING
