Einar Sanden: Tormi käest Tulemaale. Einar Sanden ja „Olion“, 2004. Toimetanud Linda Ruud. 333 lk.

Ei saa öelda, et tegemist oleks lausa uudisteosega, kuid sellisena on see nüüd siiski jõudnud eesti lugejaskonnani. See ainulaadne dokumentaalteos käsitleb kunagise jalgpallikuulsuse ja poliitilise politsei töötaja Evald Miksoni seiklusrohket elukäiku ning sellega paralleelselt Eesti saatust Vabadussõjast kuni 1944. aasta traagiliste sündmusteni. Originaalselt on see kirjutatud inglise keeles ja ilmus islandi keelde tõlgituna aastal 1988 Reikjavikis pealkirjaga Ur Eldinum til Islands (Läbi tule Islandile). Ulatuslikult täiendatud trükk sellest raamatust ilmus 1996. aastal Inglismaal, Cardiffis, tiitliga An Estonian Saga. Ja nüüd on see lõpuks ka eestlaste lugemislaual.

Evald Mikson (1911—1993) oli rahvuslikult meelestatud eesti mees, kelle sünnilinnaks oli Tartu. Linnapolitseinikust isa tõmmati I maailmasõja keerisesse ja naases 1920. aastal Saksa sõjavangist. Evald hakkas juba koolipõlves agaralt tegelema spordiga, eriti paelus teda jalgpall. Varsti mängis ta meeskonnas, mis oli Tartu meister ja temast sai väravavaht. Kui ta 1935. aastal Tallinna kolis ja kadetina Politseikooli astus, mängis ta peatselt rahvusmeeskonnas, olles kuulsa väravavahi Elmar Tipneri esimeseks asendajaks. Sealt pärineb „sajakäelise mehe“ nimetus — pall ei pääsenud naljalt väravasse, mida Mikson kaitses. Pärast politseikooli lõpetamist oli Mikson mõnda aega president Pätsi ihukaitsjaks ning alates 1936. aasta märtsist Tallinna polpoli teenistuses. Nii sportimine kui politseiteenistus arenesid edukalt kuni 1940. aasta sünge suveni, mil meie maal lavastati „töörahva ülestõus“.

Nõukogude võimu kehtestamise järel oli kohe enamus polpoli ametnikest kas vahistatud või vallandatud. Mikson koos kümne kaaslasega viibis veel peakorteris, kust neid lahkuda ei lubatud, oodates oma saatust. Tal õnnestus simuleerida end haiglasse, kust ta tuttava arsti kaasabil põgenes. Leidis endale esialgse varjupaiga üksikus metsatalus leerivenna juures, samaaegselt ehitas endale lähedasse metsapadrikusse punkri. Sõja puhkedes sigis mobilisatsioonist kõrvale hoidvaid metsavendi juurde. Neist moodustatud löögiüksus, kelle juhiks valiti Mikson, pidas lahinguid paanikas taganevate punaväelastega kuni sakslaste tulekuni.

Siitpeale muutus Miksoni saatus üpris keeruliseks. Ta asus uuesti tööle julgeolekupolitseis, mis nüüd kandis nimetust SD (Sicherheitsdienst) ja allus dr. Martin Sandbergerile. Kuid ta vahistati ootamatult, kuna oli ülekuulamiste järel jätnud mõned faktid oma ülemustele edastamata. Tal tuli viibida ligi kaks aastat vanglas, kust vabanes taas heade tuttavate vahendusel tänu sündmuste õnnelikule kokkulangemisele. Põgenes 1944. aasta sügisel Rootsi, kus ta aga interneeritute laagrist välja ei saanud, vaid hädavaevu pääses nõukogude võimule väljaandmisest tänu mõningate kaasmaalaste pealekaebamisele. Järgnes mõni aeg meremeheelu, kuni laev Islandis madalikule jooksis. Sinna õnnestus Miksonil elama jääda, kus teda rakendati sporditreenerina ja see jäigi ta elupaigaks ligi pooleks sajandiks. Ta omandas Islandi kodakondsuse, abiellus islandlannaga ja pälvis kohalike elanike tunnustuse ning lugupidamise hästituntud saunaomaniku ja masseerijana. Pikemat aega oli ta nõukogude võimu eriliseks huviobjektiks. Teda püüti pidevalt kodumaale tagasi meelitada, teda üritati diskrediteerida mitmesuguste paskvillide varal ja jälitati võimaliku inimröövi eesmärgil. Mikson lahkus jäädavalt detsembris 1993, nägemata vaba kodumaad, kuigi ta selle külastamist plaanitses.

Sandeni teos pakub lugejale palju enam kui ühe inimsaatuse kirjeldust. Evald Miksoni elutee on tihedalt seotud Eesti Vabariigi sünni ja arenguga. Lugejal on võimalus jälgida kõiki olulisi poliitilisi sündmusi - 1924. aasta riigipöördekatset, vapside liikumist ja 1940. aasta juunipööret. Veel enam: palju telgitaguseid sündmusi ja isikuid saavad nähtavaks. Sandeni kiituseks peab ütlema, et ta on järjekindel ning põhjalik uurija. Kuigi mõned olukorrad ja hinnangud on ehk spekulatiivsed, millega võib nõustuda või mitte nõustuda, peab tunnistama, et kõik esiletoodu on loogiline ja veenev. Eriti huvitav on omaaegse Eesti Kommunistliku Partei 1. sekretäri Karl Säre ülekuulamine ja salapärane kadumine. Mikson kuulas teda põhjalikult üle ja säilitas märkmed, mis toimetati vabasse maailma ja mida Mikson oma eluajal avaldada ei lubanud. Selle materjaliga on autor tutvunud ja nagu ta varasemaist teoseist teada („Loojangul lahkume Tallinnast“, „Süda ja kivid“), on see tema meelisteema. On üllatav kuulda, millisel määral eesti soost luurajate tegevus oli seotud kuulsa meisterspiooni Richard Sorgega, kes oli nõukogude topeltagent, evides ka saksa luureasutuste täielikku usaldust. Kümme aastat kestnud hoolikas uurimistöö on kandnud head vilja. Eriti tänapäeva Eesti lugejaskonnale peaks sellisel materjalil olema hindamatu väärtus.

Raamat on varustatud rohke huvitava ja heakvaliteedilise fotomaterjaliga. Nimederegister raamatu lõpus toob ära valdavas enamuses ka sünni- ja surma-aastad. Autori stiil on ladus ja sündmustik hõlpsasti jälgitav. Kõigi olukordade ja sündmuste kirjeldused on edasi antud asjalikult ja kiretult, vältides emotsioonipuhanguid, mis sedalaadi teoste puhul mõnikord ähvardavad autorile kiusatuseks saada.

Märkmed: