20. september 2016
Jaak Allik sotsiaaldemokraat
Foto: Elmo Riig / Sakala
http://sakala.postimees.ee/384...
PRESIDENDIVALIMISTE parlamendivooru järel tõttas kogu meedia kuulutama suurimaks kaotajaks Reformierakonda, kes olevat lõhenenud, ja Taavi Rõivast, kes polnud suuteline oma meeskonda koos hoidma. Möödas on vaid mõni nädal ja me seisame olukorra ees, kus ligi 60 protsenti valijaist toetab ühte kahest Taavi Rõivase sõnade kohaselt Reformierakonna tublist kandidaadist.
Valijameeste kogu lõppvooru pääsejaiks ennustatakse Siim Kallast ja Marina Kaljuranda, nii et Reformierakond on need valimised justkui juba võitnud. Kusjuures isegi lõppvooru võimalik vaba elektoraat on nende vahel sõbralikult ära jagatud: Kallas peaks koguma keskerakondlikud ehk Mailis Repsist vabanevad hääled, Kaljurand aga isamaalikud ehk Allar Jõksist vabanevad ja muud protestihääled.
PEAMINISTER RÕIVAS võib igatahes rahul olla. Kui võidab Kallas, võidab Reformierakonna praegune ametlik kandidaat. Kui võidab Kaljurand, võidab kandidaat, kellele ta kogu aeg on nähtavalt pöialt hoidnud ja, uskudes Kaljuranna meekonnast tulevaid signaale, teeb seda tegelikult praegugi. Meenutagem, et just Rõivas on alati väitnud, et presidendiks peakski saama rahva hulgas kõige populaarsem kandidaat.
Küsitlused näitavad, et Reformierakonna reiting langeb ja peaministri enda toetus on kogu aeg olnud katastroofiliselt madal. Kuid erakonna presidendikandidaadi poolt ja seega ka reformierakondliku poliitika jätkumise poolt on valmis hääletama valdav osa rahvast, seejuures isegi sotsiaaldemokraatide valijaskonna enamus, kes iialgi ei valiks volikokku või riigikokku mõnda reformierakondlast.
KUIDAS SELLIST karjuvat vastuolu seletada?
Minu arvates on toime pandud osav manipulatsioon ehk silmamoondus. Selleks andis võimaluse Kallase meeskonna taktikaline viga. Kuni riigikogu vooruni oli Kallas Reformierakonna juhtkonnas tõrjutud ja peaministri tagatoaga opositsioonis olev kandidaat. Seejärel hakkas ta jõuliselt nõudma Reformierakonna toetust ja mängis tõrjutu ehk protestikandidaadi niši Kaljurannale. Sellele lisandus veel petetud, kuid paindumatu märtri roll.
Nii ongi suur osa rahvast valmis uskuma, et kui valijamehed hääletavad Kaljuranna poolt, hääletavad nad Reformierakonna ja Taavi Rõivase poliitika vastu. Võib-olla usub seda isegi osa valijamehi. Seejuures unustatakse täiesti, et veel mõni kuu tagasi teatas proua Kaljurand: kuna tema maailmavaade on reformierakondlik, astub ta presidendivalimiste kaotamise järel kohe sellesse erakonda.
Ma usun, et ta rääkis toona tõtt. Maailmavaade ei saa aga muutuda lihtsalt kellegi peale solvumisest. Seda teab ka teda toetav kolmandik Reformierakonna parlamendifraktsioonist.
MIS JUHTUB, kui emb-kumb reformierakondlane saabki presidendiks? Kindlasti tugevneb Taavi Rõivase positsioon ning pikeneb tema juhitava ja üksteisele jala taha panemisele pühendunud valitsuse eluiga.
Kallase sisepoliitilistest seisukohtadest võib järeldada, et tema konflikt Rõivase tagatoaga on suurem. Igatahes igatseb ta taga erakonnale kunagi omaseid tõsiliberaalseid väärtusi.
Kaljuranna seisukohtadest pole midagi teada. Ta paistab siiralt uskuvat, et ta oleks parim president, sest rahvas toetab teda. Sest tema oskab rahvaga lihtsas ja inimlikus keeles rääkida. Aga mida ta räägiks? Mulle on jäänud mulje, et ta peabki presidendi rolliks inimeste ärakuulamist ja valitsuse poliitika rahvale selgitamist ehk nagu Kalle Muuli hiljuti ütles: ta oleks Kadriorus peaministri pressiesindaja.
JAH, PRESIDENT ise ei teosta täitevvõimu, kuid ta kannab vastutust riigis tehtava poliitika eest. Seepärast peaks iga valijamees endale aru andma, et hääletades Reformierakonna kandidaadi poolt, ei saada nad lihtsalt kena inimest Kadriorgu, vaid annavad heakskiidu just reformierakondliku maksupoliitika, regionaalpoliitika ja demokraatiakujutluse jätkumiseks. Samuti toetavad nad nii maksupoliitikat, mis seisneb ettevõtjate toetamises sotsiaalmaksu pooleprotsendilise alandamisega neid samal ajal aktsiisitõusudega röövides, ning regionaalpoliitikat, mis väljendub praegu valdade suvalises sundliitmises – peaasi, et 5000 hinge täis tuleks. Ja demokraatiat, mis seisneb erakondade tagatubade manipuleeritava praeguse valimissüsteemi põlistamises.
Reformierakonna kahe kandidaadiga tekitatud silmamoonduse juures on tähelepanuväärne seegi, et autorid ja tehnika on samad, mis olid 2006. aastal Toomas Hendrik Ilvese valimise puhul. Need on härrased Rain Rosimannus ja Eerik-Niiles Kross, kes on võtnud taas abiks heausklike inimeste koori. Tol korral ju toetati näiliselt sotsiaaldemokraat Ilvest. Lõpptulemusena aga valiti ikkagi reformierakondlik poliitika. Nüüd on Ilvese rollis näiliselt parteideülene Kaljurand ja tulemus tema äravalimise korral on täpselt sama.
KUI VALIJAMEHED tahaksid Eesti sisepoliitikas tegelikku muutust, tuleks kahe reformika lõppvooru pääsemise korral valimiskasti lasta tühi sedel. 2006. aastal kutsus valimispäeval ilmunud Postimehe kolumnis just sellele üles professor Rein Veidemann. Üleskutse järgijaid oli tol korral vaid kaheksa. Oleks neid olnud kümme, oleks Eesti ehk saanud Ilvesest tegusama presidendi. Ilves sai valimiskogus vaid kaks häält üle vajaliku 50 protsendi. Nii vähesest sõltus lõpptulemus!
Ka praegu ei maksaks karta, et tühi sedel tähendab otsustusvõimetust või presidendi valimata jätmist. See tähendaks selget märguannet, et ei soovita mõne erakonna manipuleeritavat presidenti.
Kui valimiskogu teises voorus jääks president valimata, tekiks võimalus juba tõesti ausalt erakonnavälise kandidaadi esile kerkimiseks. Ja ei maksa karta, et sellised inimesi poleks või et president jääks valimata. Häid kandidaate leiaks juristide seast – miks mitte näiteks õiguskantsler Ülle Madise – või eetiliste ettevõtjate hulgast – näiteks Hannes Tamjärv. Samamoodi võiksime rääkida Teaduste Akadeemia presidendist Tarmo Soomerest. Aga miks mitte ka Jaak Jõerüüdist, kes praeguses mängus osutus vist liiga isepäiseks.
KUI ERAKONNAD saavad lõpuks aru, et mitte ühelgi neist ei õnnestu tõesti oma kandidaati läbi suruda, küllap nad siis lepivad kokku mõne väärika inimese peale. Ma ei kahtle, et rahva enamus sooviks just seda. Valijameeste aukohus oleks sellest märku anda.
SakalaUudised
