Jõulude tähistamine on aastast aastasse korduv rituaal, meelierutav ja pühalik. Aastasadu on jõululugu Jeesus Kristuse sünnist kujundanud rohkem või vähem meie maailmapilti. Isegi siis, kui laseme pühade ajal kommertslikkusest ennast kaasa tõmmata, igatseme alateadvuses rahu ja armastuse järele, mida jõulupühad traditsiooniliselt pakuvad.

Jõulupüha on kogu maailmas aasta kõige tähtsam pidu. Kuigi viimastel aastatel hakkavad jõulusõnum ja vanad traditsioonid üleilmastumise tõttu unustusse jääma, siis ühtekuuluvuse tunne pole õnneks veel kadunud. Mitte ainult perekonnaliikmed, vaid ka sõbrad ja tuttavad kogunevad meelsasti enne jõululaupäeva kokku. Saksa-Eesti Foorumi liikmed tähistasid traditsiooniliselt pühade saabumist jõululaada külastamisega, seekord Saksamaa vanimas ülikoolilinnas Heidelbergis. Neckari-jõe metropol on tuntud turistide rohkuse poolest, sest romantilise linna kuulsus on ulatunud kaugele: tänavatel kuuleb nii inglise, prantsuse, korea, hiina, skandinaavia kui teisi keeli. Juba Teise Maailmasõja ajal püüdsid ameeriklased vältida selle ajaloolise ja kauni linna pommitamist – tuntud on lause “Ich hab´ mein Herz in Heidelberg verloren” ehk ma kaotasin oma südame Heidelbergile.

Ja mida kõike jõuluturul ei pakuta: Dresdeni jõulustritsleid, Maagimäestiku puufiguure, Saksimaa klaasikunsti, hõõgveini, präänikuid ja palju muud.

Mõnus oli koos liikuda, mõtteid vahetada ja siin-seal pühadesisseoste teha. Seda kõike saatis õhus hõljuva küpsetiste, veini ja röstitud mandlite magus-vürtsikas lõhn. Muidugi ei saanud kuidagi minna mööda maailmakuulsast Käthe Wohlfahrti jõulukauplusest, kus saab aasta läbi osta igasugust toredat jõulukraami, sh. ka kuulsat saksi mängutoosi, millest sai äriidee juba 1964.a. alguse. Wohlfahrtid soovisid nimelt kinkida sõja võitnud liitlaste poolt jagatud Saksamaa pinnal Ameerika armees teeninud sõpradele John ja Myra Lanierile samasuguse „Jõuluöö, püha öö“ meloodiat mängiva mängutoosi, mille ema Käthe oli põgenemisel läände Saksimaalt kaasa võtnud. Kuna saksa perekond ei leidnud aga ühtegi kauplust, kus oleks peale Jeesuse sünnipäeva seda võinud kallitele sõpradele kingituseks osta, asetasid nad nurgakivi iseenda jõululapseturule – saksa keeles Christkindlmarkt. Neid hästi minevaid kauplusi on tänapäeval koguni seitse. The gift that blessed the giver ehk kingitus, mis õnnistas kinkijat – nii nimetas jõulubasaaride tekkimist üks ameerika väljaanne.

Peale jõuluturu uudistamist kogunesid SEF liikmed Pfalzi veinimõisa Franz Hahn, kus perenaine Zita Hahn oli juba jõudnud katta piduliku laua. Kuna Eesti ja Saksa jõulukombed ei erine palju teineteisest, siis oli foorumi rahvusvahelisel seltskonnal sooja kaminatule saatel meeldiv nautida ühist õhtusööki ja koosviibimist, kus ei puudunud ka muljetamine teiste maade jõulutraditsioonidest ja ühine jõululaulude laulmine mitmetes erinevates keeltes. Perenaine proua Hahn juhatas sisse ühise kontserdi, kus peale tema esitas metsosopran Triin Maran pühadeks kirjutatud teoseid, austrialanna Natascha Gabriel laulis puhtalt eesti keeles „Kuusepuu”, Annet ja Laureen Tamm kandsid omakorda ette ladina- ja ingliskeelseid jõululaule. Seega ei ole tänapäeva globaalses maailmas langenud mitte ainult Schengeni piiripostid, vaid inimesi ühendavad kogu maailmas ka erinevad jõulutraditsioonid. Ja see on ju parim näide integreerumisele, mille üle võime ka uhked olla.

Saksa-Eesti Foorumi juhatus ja liikmed soovivad eestlastele ja Eesti sõpradele üle maailma rahulikke jõulupühi ja terviserikast edukat uut aastat!

Märkmed: