Täna pühitseme iseseisvuspäeva, oma riigi sünnipäeva. Riigi, mis rajaneb rahval, inimestel, kusjuures igal üksikul meist on siin oma osa ja oma tähtsus, mida on raske ülehinnata.
Rahvaste ajaloolise arengu suurimaks saavutuseks on riiklik iseseisvus. Rahvas ise võib luua endale kõige soodsamaid võimalusi nii majanduse kui kultuuri arendamiseks. Meile ei ole suveräänsus olnud mitte alati enesestmõistetav asi — eestlased olid Läänemere kallastel vabad ja sõltumatud ainult kuni 13. sajandini. Siis tungisid meie maale ristirüütlid Lääne-Euroopast ning algas vabadusvõitlus. Arvukad heitlused kasvatasid väikeriigi rahvas vapruse vaimu ja kangelasmeelt. Äärmise visaduse ja ohvrimeelsusega kaitsti vabadust nii sakslaste, rootslaste, taanlaste kui venelaste vastu. Alates 16. sajandist suruti rahvas orjusega sarnanevasse seisundisse. Kuid selgi tumedal ajastul säilitas eesti rahvas oma kangelasvaimu, keele ja rahvusliku omapära. Pärisorjusest vabaneti alles 19. saj. I veerandil, mil talupoeg astus aga taas võitlusse oma eluõiguse eest. Rahva majandusliku jõukuse kasvuga käis kaasas hoogne kultuuriline areng, mida ajalugu nimetab ärkamisajaks.
Mõte Eesti riiklikust iseseisvusest hakkas realiseeruma I maailmasõja aastatel, mil Vene tsaaririigis toimunud sündmused olid nõrgestanud impeeriumi. Asjaolude soodsa kokkulangemise tõttu ja tänu tõhusale poliitilisele eeltööle osutus võimalikuks kuulutada välja iseseisvus 24. veebruaril 1918. Iseseisvuse manifest oli suure tähtsusega konstitutsiooniline akt — alus, millele tulevikus pidi rajatama meie kodumaa riiklik ülesehitus. Oma raske ajaloo kestel on eestlased, ka Nõukogude totalitaarse okupatsiooni aastatel, ikka ja jälle võidelnud riikliku iseseisvuse taastamise, oma kultuuri ja keele säilitamise eest. Laulev revolutsioon tõestas, et ka väikerahvas võib saavutada võite, kui ta rakendab oma ühiste eesmärkide saavutamiseks kogu jõu. Soovin meile kõigile edasi visadust, püsivust ja veelgi suuremat ühtehoidmistunnet. Ühist köit vedades ja teiste rahvustega koostööd tehes, neile avatult oma kultuuri ning eesmärke tutvustades, võime üles ehitada tugeva iseseisva riigi, mida ei ole tulevikus enam võõrastel võimalik okupeerida.
SEF soovib eriti tänada Merje Ojasalu ja Marika Tihosini, kes aitasid kaasa ürituse organiseerimisele ning Katri Veldret, kes tõlkis ettekande.
Werner Siebert, tõlkinud Aino Siebert