okupatsiooni tingimustes.
Meie esivanemad on elanud Soome lahe ja Läänemere kallastel aastatuhandeid, nendest 700 aastat võõrvõimu ikke all. Esimese ärkamisaja poeet Juhan Liiv on kirjutanud «.Ükskord vaba olla on iga rahva soov; ja see aeg võib küll tulla,.» ja ennustanud, et. «ükskord on Eesti riik.».
Neid ridu paberile pannes ei võinud ta aimata, et tolleaegse Euroopa näiliselt soliidsed diplomaatilised võlvid peatselt varisevad ja just Eesti omariiklusele soodsas suunas. Et tuleb see, millest mitu põlvkonda on võinud ainult unistada - õigus vabalt mõelda ja valida ning teha otsuseid, õigus olla meie ise, nii nagu me soovime.
Tänapäeval kipub mõnigi aga seda imet pidama enesestmõistetavaks, unustades, kuivõrd kergesti oleks Eesti võinud jagada kasvõi Ukraina või Gruusia 1918. aasta saatusi. Esimene vabariik kestis ligikaudu 22 aastat ja nüüd on eesti rahvas oma riiki saanud ise juhtida 13 aastat.
Kuid vene karu ohtu ei tohiks meist keegi ei täna ega tulevikus alahinnata. Seda meenutas veel hiljuti ka Venemaa riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatshovi intervjuu Eesti
Päevalehes - «Vene väliskomisjoni juht hindab suhteid halvaks» (22. veebruaril 2005).
Kuid vaatamata kõigile ajaloo vintsutustele on eestlased jäänud püsima iseseisva rahvana, säilitanud oma isikupära, keele ja kultuuri ja meil on ka palju, mida teistega jagada. See vaimuvara on meid ühendanud, sellest oleme ammendanud jõudu ja just tänu meie säilinud kultuurile ja kokkuhoiule laulsime ennast vabaks punasest vanglast. Siinjuures aitasid piiride langemisele oma panusega kaasa ka mitmed väliseesti organisatsioonid, koputades aastaid lääneriikide poliitikute
südametunnistusele ja esitades jätkuvalt ebamugavaid küsimusi tuletamaks valitsustele meelde rahvusvaheliste seaduste vastast nõukogude okkupatsiooni Eestis.
Ilusat Eesti Vabariigi 87. sünnipäeva!
Aino Siebert