Kantsleri kõne oli lühike: „Vajalikke tingimusi koostööks enam ei ole ja ma palun presidendil minister ametist vabastada“. Töökohustustest vabastamise dokumendi üleandmisel president Rau juures järgmisel päeval surus Gerhard Schröder (sotsiaaldemokraat) lühidalt oma endise kaitseministri Rudolf Scharpingu kätt – ei mingit tänu tehtud töö eest ega isegi mitte seltsimehelikku õlalepatsutamist.

Sakslased olid rahul, viimaks saadi lahti õnnetust ministrist, kes juba aastaid seisab negatiivselt ajakirjanduse esilehekülgedel. Scharping ise väitis pressikonverentsil: „Ei saa olla, et Saksa minister peab tagasi astuma tõestamata süüdistuste pärast.“

Scharpingul on muidugi omamoodi õigus. Kuid ta ei arvestanud sellega, et tema mitmed afäärid ei kahjustanud mitte ainult tema isiklikku mainet eraisikuna, vaid ennekõike kaitseministri ametit tervikuna. Eriliselt oli sotsiaaldemokraat Rudolf Scharping negatiivselt ajakirjanduse orbiidis aasta tagasi, mil ta, olles veel ametlikult abielus ning ajal, mil saksa sõdurid olid teel ohtlikule missioonile Kosovosse, ennast Mallorcal oma uue elukaaslase, Frankfurtis advokaadina töötava krahvinna Pilati Borggrevega armunult basseinis poseeris. Juba siis nõudsid opositsioon ja valijad Scharpingu tagandamist. See afäär jäi lõpuni diskuteerimata 11. septembri sündmuste tõttu. Sellele järgnesid etteheited sõjalennukite kasutamisest oma kallima külastamiseks nii Mallorca kui ka Frankfurtis, mis ei leidnud küll lõplikku kinnitamist, kuid jätsid kõigile halva kõrvalmaitse suhu. Samuti selgus, et Scharping oli ajakirjanikega kõneledes avaldanud NATO top secret saladusi. Viimaseks pisaraks Schröderile oli nüüd ajakirjas „Stern“ avaldatud artikkel, mille, nagu tänaseks selgunud on, ostis ajakiri kelleltki anonüümseks jäänud isikult EUR 100 tuhande eest. Avaldatud dokument tõendab 80 tuhande marga laekumist Scharpingu arvele 1998. aastal ning millele laekus aasta hiljem veel 60 tuhat marka. Endise kaitseministri sõnul sai ta selle raha ettemaksuna oma memuaaride eest. Summa oli talle üle kandnud Frankfurti PR-agentuur Moritz Hunziger, kes tegeleb kõrgete kontaktide vahendamisega ning kelle klientideks on ka mitmeid sõjavarustust tootvaid firmasid. „Nüüd, peale ametikohustustest vabastamist,“ ütles justiitsminister Hertha Däubler Gmelin, „võib Scharping ennast pühendada tema vastu esitatud süüdistustest puhastamiseks.“

Igas demokraatlikus riigis finantseerivad riigiaparaadi tegevuse ja seal töötavad ministrid maksumaksjad – valijad. Kõrgetel positsioonidel suurt palka saavad ministrid on ennekõike rahva esindajad, ning seetõttu on valijatel õigus oodata oma esindajatelt korralikku ja ausat tööpanust. Kas võib üks minister aga hästi töötada, kui tal on probleemid isiklikus elus? Rohkem said sakslased hommikuti ajakirjandust jälgides teada Scharpingu isiklikest probleemidest kui tema tööpanusest. Millisele tundega avasid sõjamehed, olles teel Kosovosse, ajakirja „Bunte“, milles avaldati nende poolalasti pealiku armuavaldusfotod? Ning selle asemel, et lennata kodumaa au kaitsvate sõdurite juurde, lendab nende minister hoopis oma armukese juurde? Ning kõige tipuks veel kaitseministri luksuslikud garderoobisisseostud Moritz Hunzigeri, kes muide on CDU (kristlik demokraatid) partei liige, vahendusel. Kurjad keeled väidavad samuti, et just Hunziger oli see mees, kes poleeris Scharpingu image’t, tema soovitusel ajas ekskaitseminister ära oma habeme, tellis uue moega prillid ning vahetas oma riietumisstiili.

Nüüd loeme aga ka eesti ajakirjandusest päeviti „huvitavaid“ lugusid. Välisminister Kristiina Ojuland (Reformipartei) ei saa hakkama oma kantsler Indrek Tarandiga, suhe on muutunud juba ammu isiklikuks vihaks, kus nii üks kui teine pool jälgib kotkasilmaga teise möödalaskmisi. Nüüd on Ojuland lõpuks leidnudki tee Tarandist vabanemiseks – kantsler peeti politsei poolt kinni 1,07 promillises joobes. Kahe riigiametniku antipaatia, mis ulatub juba aastate taha, mil tänane välisminister Ojuland veel Indrek Tarandi alluv oli, lahvatas hiljuti Sangaste lossis, kus toimus suursaadikute konverents, ägeda sõnavahetusega. Ajalehelugejatele presenteeritakse päeviti kommentaare välisministri personaliprobleemist, selle asemel, et vahendada informatsiooni välispoliitilisest tegevusest. Mõlemad, nii minister Ojuland kui ka tema kantsler Tarand, kahjustavad oma isiklike arveteklaarimisega nende kätesse usaldatud ametite mainet... Peaminister Kallas (samuti Reformpartei) ei ole sündmusi kommenteerinud, ajakirjandust läbis ainult lühikene teade, et temal endal (samuti nagu endisel välisministril Ilvesel) pole kunagi raskusi Tarandiga olnud. (Kuna käesoleva artikli ilmumise ajaks on kantsler Tarand ametist vabastatud ja olukord mõnevõrra muutunud, on seda teemat puudutav artikli osa lühendatud — toim.)

Nüüd on konflikt viisil, mis eesti rahvagi on jaganud kahte leeri, pro ja contra, lahendatud ja Indrek Tarand vallandatud.

Au Schröderile, kes näitas, et Saksa riigi juhtimine on tugevasti veel tema kätes. Hädapidurit peab tõmbama õigeaegselt, muidu ei ole sellest mingit kasu.

Märkmed: