Katharina Städtler, õpetaja
Foto: Eurokratt
Tallinna koolis saksa keelt õpetav Katharina Städtler kirjutab Eurokratis avaldatud kirjas kodumaale, millisena ta näeb eesti lapsi, siinset elukallidust ja liikluskultuuri.
Kallis Renate!
Tänan Sind väga, et tundsid huvi minu uue elu vastu Eestis! See ei ole minu kui sakslase jaoks väga uus, sest paljud asjad on siin sarnased Saksamaaga.
Ma ei tunne end siin võõrana, välja arvatud siis, kui jutt läheb eesti keelele. Olen püüdnud õppida seda keelt kuus kuud, kuid mida rohkem ma õpin, seda segasemaks asi läheb. Mul tuleb ilmselt terve elu õppida, enne kui ma suudan öelda välja ühe õige lause eesti keeles.
Selles Tallinna koolis, kus ma töötan, tekkisid küll mõned kohenemisraskused. Miks? Eesti koolisüsteemi tasapisi sisse elades tundub, et paljud detailid (näiteks koolieksami kuupäevad, tähtajad, ekskursioonide ajakavad) muutuvad aasta jooksul ning Eesti õpetajad ega õpilased ei tea täpselt, mis millal toimub.
Baierimaal, kust mina tulen, oleme pigem harjunud ülereguleerimisega. Igatahes oleks parem, kui õpetajate, koolijuhtide ja õpilaste vahel oleks rohkem avatud suhtlemist ja arutelu koolis toimuva teemal.
Teisalt tekib mõnikord tunne, et mõnel lapsel pole üldse vanemaid. Eriti väiksemate õpilaste puhul on mul tunne, et nad on tulnud kooli ilma igasuguse eelneva koduse ettevalmistuseta, mitte keegi pole neil aidanud koolikotti pakkida ega veenduda, et neil on kõik vajalikud raamatud ja pliiatsid kaasas. Üks mu nooremate klasside õpilastest pole kooli algusest saati suutnud tulla kooli kirjutusvahendiga.
Paar päeva tagasi kontrollisin samas 6. klassis vihikuid ja nägin, et üks poiss ei olnud mitte midagi kirjutanud. Ta tunnistas mulle, et ei saanud tahvlilt maha kirjutada, sest ta ei näinud. Ta vajas prille, aga neid ei olnud tal isegi mitte kodus. Saatsin ta kooli sotsiaaltöötaja juurde, et tema eest hoolitsetaks.
Muidugi on ka Eestis vanemaid, kes on väga huvitatud koolielust ja eriti oma laste käekäigust. Olen kuulnud Eesti kolleegidelt, et neil käib vanematega tihe suhtlus ja arvamustevahetus. Absoluutselt uus asi minu jaoks oli e-kool, mille kasutamise ma pärast mõnda katse-eksituse nädalat selgeks sain. Nüüd hindan ma väga seda moodust teabe jagamiseks õpilaste ja lapsevanematega.
Muide, siin saavad väikesed lapsed nautida piiramatut vabadust. Ma ei ole kunagi kuulnud, et täiskasvanud inimene karjuks lapse peale või noomiks teda.
Vaatasin ühel päeval Marje Jurtšenko dokumentaalfilmi neljast Eesti lapsest nende esimesel kooliaastal. Mulle avaldasid need väikesed silmapaistvad isiksused oma tagasihoidlikul moel sügavat muljet.
Põhikoolis ja gümnaasiumis, kus ma õpetan, igatsen ma sellist lugupidavat koostööd. Enamik minu vestlusi nendega on etteheitvad, sest ma ei tunnista seda, et 16aastane ei võta tunnis kõrvaklappe kõrvast ega lõpeta SMSi saatmist või et õpilased jätkavad vestlust samal ajal, kui mina üritan nende tähelepanu köita või – utoopiline eesmärk – õpetada neid oma emakeeles. Ei ole kindlasti minu süü, kui kooliaasta lõpuks on nad saanud selgeks ainult kaks sõna: Ohrhörer Raus! (Kõrvaklapid välja!)
Erinevalt minust käituvad paljud siinsed õpetajad oma õpilastega väga hoolivalt, just nagu vanaemad või tädid. Õpilased on harjunud nägema õpetajat isikliku usaldusalusena ja ma arvan, et see on peamine põhjus, miks Eesti õpetajatel on nii raske neile halbu hindeid (1 ja 2) panna. Aga kui nad ei ole kunagi kogenud oma käitumise tagajärgi, siis mida nad õpivad eluks?
Renate, sa oled ka õpetaja ja saad aru, mida ma öelda tahan. Mõnikord näib mulle imena, et Eestis on veel piisavalt õpetajaid. Igal tudengil, kel on pedagoogilisi ambitsioone, on parem mitte saada õpetajaks. Isegi kui talle pakub rahuldust veeta päev nutikate või häbematute lastega, tunneb ta end kindlasti ärakasutatuna, kui vaadata, millised on õpetajate palgad. Ainult umbes 25% sellest, mida õpetajad teenivad Saksamaal! Ja neil ei ole isegi piisavalt puhkust. Ka koolivaheajal peavad Eesti õpetajad peaaegu iga päev koolis käima, välja arvatud suvel.
Ja nad on kohustatud pakkuma õpilastele ka vaba aja tegevusi. Saksamaal on väga vähe õpetajaid, kes seda teevad. See on tavaks ainult kõrgklassi erainternaatkoolides ja seal makstakse selle eest väga hästi! Selleks, et teenida rohkem, töötavad paljud õpetajad mitmes koolis, annavad eratunde või teevad muud tööd nädalavahetustel.
Igapäevaelu kulud siin Tallinnas tunduvad mulle üllatavalt kõrged ja vastuolus Eesti üldise palgatasemega. Siin pole ka mitte ühtegi tõeliselt odavat supermarketit nagu meie Aldi või Netto! Aga inimesed ikka ostavad, supermarketid on alati rahvast täis ja järjekorrad automaatbensiinijaamades lõpevad vaid öösel.
Uurides, kuidas eestlased madalatest palkadest ja pensionidest hoolimata toime tulevad, sain teada, et enamikul neist on suvila ja suur aed maapiirkonnas ja see pole neile oluline mitte ainult Eesti identiteedi, vaid ka pereeelarve seisukohalt.
Sügisel, just pärast minu saabumist, korjasid kõik inimesed õunu, marjad ja seened olid neil juba talveks varutud. Nii suudavad nad säästa vähemalt toidukulusid. Ma olen kindel, et kui ma neid paremini tundma õpin, siis omandan ma neilt nippe, kuidas selles riigis raha säästa.
Teisalt on siinsed noored väga kiindunud kallitesse kaubamärkidesse. Siin ei leia peaaegu mitte ühtki T-särki ega paari tosse, mis ei kannaks mõne väga tuntud ja vahel ka väga kalli brändi logo. Sama asi on mobiiltelefonide ja tahvelarvutitega, mida on külluses nii meie koolis kui ka kõikjal mujal.
Eile ma karistasin 13aastast poissi, kes ei lõpetanud saksa keele tunnis oma nutitelefoniga mängimist. Võtsin temalt telefoni ja panin oma lauale. Minut hiljem oli tal juba teine nutitelefon käes ja ta mängis edasi. Usun, et see juhtum ei ole erakordne, ja mõtlen, mida mobiilide pidev juuresolek ja kasutamine koolis õppetööle tähendab – mitte ainult Eestis!
Kallis Renate, luba mul lõpetada täiesti teisel teemal, mis sõna otseses mõttes ajab mind hulluks. See on Eesti liikluskultuur. Ilmselt senikaua, kuni ma sõitsin Saksa numbrimärgiga, nad austasid mind ja hoidsid minust eemale kui idioodist, kuid nüüd, kus mul on Eesti numbrimärk, ei säästa nad mind enam.
100 meetrit enne kollase tulega valgusfoori nad vajutavad gaasi, kihutavad must mööda ja jäävad minu ees seisma, sest fooris süttib punane tuli. Nende suurte ja kiirete autode lembus on äärmuslik ja nende meisterlikkus lihtsalt lõbu pärast autoga lumes ringi kedrata samuti.
12. klassi noormehed tulevad kooli isa BMW või Toyotaga ja teevad parklas karusselli. Ma ei tea, mida imetleda rohkem – nende sõidumeisterlikkust või vanemate piiritut usaldust oma poegade vastu. Teisalt jälle tulevad mitmed noored mehed kooli nii, et neil pole käes midagi peale autovõtme…
Sellegipoolest olen ma kindel, et vaatamata mõningatele ohtlikele liiklusolukordadele on mu siin veedetud aeg olnud suurepärane. Nüüd, kui kevad tuleb, kõnniteed puhastatakse ja löökaugud tänavatel lapitakse, muutub elu uuesti lihtsamaks ja meeldivamaks. Ootan oma esimest suve Eestis ja loodan, et saad mulle külla tulla!
Südamlike tervitustega
Katharina
