Kaivo Kopli
Kantsler Schröder osaleb esimese Saksa liidrina D-päeva tähistamisel
Homme 60 aasta eest alustas liitlasvägi Normandias pealetungi Saksa väele
Enamik sakslasi on sündinud pärast 1945. aastat, kuid päriselt ei ole natsiminevikust siiski pääsenud see maa ja rahvas, kes alustas Teist maailmasõda.
Homme astutakse aga suur samm edasi sellest meeletust taagast vabanemiseks, loodab vähemasti kantsler Gerhard Schröder, kes esimese Saksa valitsusjuhina on kutsutud ja osaleb D-päeva mälestustseremoonial Normandias. Just sealt ja 6. juunil 1944 toimunud dessandiga sai alguse liitlasvägede pealetung Saksa okupatsiooni alusel Prantsusmaal, jõudes lõpule natsi-Saksamaa purustamisega.
Pöördepunkt, lõpuks ometi
Schröder, kes ka ise on peaaegu sõjajärgne laps, ütles intervjuus Reutersile, et tema kui Saksa liidri kutsumine memoriaalüritusele on tõesti pöördepunktiks.
“See kutse näitab, et sõjajärgne ajastu on läbi ja heaga otsa saanud. See on aga ka tänulikkuse päev vabaduse eest, mis võideti kätte sellest paigast alates ja milles sakslastel ja eurooplastel on õnn elada tänaseni,” ütles Schröder. “Tänane Saksamaa on austusväärne ja vastutustundlik partner, kes on oma minevikule kindlalt vastu astunud,” lisas ta.
Schröder loodab, et Saksa juhi seismine kunagiste Saksa-vastaste riikide juhtide seas aitab tema maal vabaneda süütundest. Sellise lootuse ja üldse võimalikkusegi üle on D-päeva eel arutlenud arvutul määral nii Saksa ajaloolased, ühiskonnategelased, poliitikud, aga ka meediaväljaanded ja küllap ka rahvas ise.
“Kindlasti on see Saksamaa jaoks suur samm edasi,” ütles Heinrich August Winkler, Berliini Humboldti ülikooli juhtiv ajaloolane, viidates Schröderi sõidule Prantsusmaale. “Schröderi eelkäijal Helmut Kohlil oleks tekkinud raskusi oma partei parempoolsema tiivaga, kui ta oleks osalenud Normandia mälestusüritustel kümne või kahekümne aasta eest. Kui tema osalemises oleks nähtud orjalikkuse ilmingut, oleks see tekitanud solvunud pahameelt. Schröderi põlvkonna jaoks aga pole selles enam mingit ohtu.”
Winkleri hinnangul on viimase kümnendi jooksul minevikust selgelt lahti öeldud. “Seetõttu saab Schröder minna Normandiasse, ilma et see kodumaal mingeid proteste tekitaks. Vastasseisu enam ei ole ja see näitab, et sakslased on kaotusest õppinud,” uskus Winkler.
Ajakirjas Der Spiegel ilmunud arvamusuuringust selgus, et 71 protsenti sakslastest peab Schröderi osalemist D-päeva mälestamisel õigeks. Kuid oma minevikku suhtub saksa rahvas ikkagi veel tundlikult. Nii näiteks on Saksamaal raske leida suuremat solvangut kui kellegi natsiks nimetamine. Noored sakslased on vapustatud, kui neid mõnikord välismaal tervitatakse natslikul moel ja “Sieg Heil!” karjutakse, selgitas Reuters.
“Miks süüdistatakse meid ikka veel selles, mida tegid natsidest kurjategijad 60 aasta eest?” küsis 24-aastane koduperenaisest berliinlane Claudia Roszak. “Inimesed ei süüdista ju iga ameeriklast nende väheste kaasmaalaste vägivallategude eest Iraagis. Aeg on edasi liikuda ning ma loodan, et Schröderi sõit sinna tuleb kasuks.”
Tuhanded sõdurid tapeti
Homme 60 aasta eest maabus 132 500 liitlasvägede sõdurit ligi 7000 laevalt Normandia rannikul, löömaks Saksa vägesid ja võimu välja Prantsusmaalt. Saksa kaitsest läbimurdmisel hukkus enam kui 10 000 liitlassõdurit, suurem osa neist ameeriklased. Surma sai umbes 8000 Saksa sõdurit.
Kuigi 75 protsenti sakslastest nõustub, et natside purukslöömine oli ülioluline, ei toimunud Saksamaal D-päeva tähistamiseks siiski mingeid tseremooniaid ning Saksa liidrid vaatasid liitlaste mälestusüritusi kaugusest ja vaikides. Natsivastase võitluse tähtpäevaks on ammugi hoopis 20. juuli, meenutamaks kangelaslikuna 1944. aastal toimunud kõrgemate ohvitseride katset tappa Hitler.
Samas aga oli Schröder see, kes 1998. aastal valitsusjuhiks saades lükkas tagasi Prantsusmaa kutse osaleda tseremooniatel, millega märgiti Esimese maailmasõja lõpu 80. aastapäeva.
“Üle kõige on 6. juuni isiklike mälestuste, tugevate tunnete ja arvutute ohvrite meenutamise päev,” ütles Schröder, kes liitlasväe Normandias maabumise ajal oli paar kuud vana. Tema isa hukkus 32-aastasena neli päeva pärast D-päeva Rumeenia rindel. “Ma sündisin 1944 ja seega ei mäleta sõda. Aga ma kaotasin selles sõjas oma isa, keda ma kunagi tundma ei saanud, ning seetõttu puudutab see kõik mindki väga isiklikul moel,” tõdes Saksa liider.
Saksa süümepiinad lõppemas EPLO (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Uudised:
Sõrves Sääre külas avati eile (okt. 3. 2004) keskpäeval mälestuskivi samas paigas Teises maailmasõjas langenud Saksa sõjameeste mälestuseks. Bolshevike vastu lahingutes. Mälestusplaat valmistati Saksamaal huviühenduse “Ösel 1941-1944” eestvõtmisel. Kunagise komandöri Klaus Ritteri väitel peaksid sellised mälestusmärgid aitama paremini mõista elu ja surma olemust ka nüüdisajal.
Eile hommikul mälestati Kudjapel Saksa sõjaväekalmistul Teises maailmasõjas langenud Saksa sõjamehi. Huviühenduse “Ösel 1941-1944” eestvedaja Klaus Seeger ja 60 aastat tagasi Saaremaal võidelnud Klaus Ritter, Rüütliristi kavaler, asetasid pärja nende võitlejate mälestuseks, kes kaotasid oma elu Saaremaal bolshevike vastu peetud lahingutes.
Sõrves Sääre külas avati eile (okt. 3. 2004) keskpäeval mälestuskivi samas paigas Teises maailmasõjas langenud Saksa sõjameeste mälestuseks. Bolshevike vastu lahingutes. Mälestusplaat valmistati Saksamaal huviühenduse “Ösel 1941-1944” eestvõtmisel. Kunagise komandöri Klaus Ritteri väitel peaksid sellised mälestusmärgid aitama paremini mõista elu ja surma olemust ka nüüdisajal.
Eile hommikul mälestati Kudjapel Saksa sõjaväekalmistul Teises maailmasõjas langenud Saksa sõjamehi. Huviühenduse “Ösel 1941-1944” eestvedaja Klaus Seeger ja 60 aastat tagasi Saaremaal võidelnud Klaus Ritter, Rüütliristi kavaler, asetasid pärja nende võitlejate mälestuseks, kes kaotasid oma elu Saaremaal bolshevike vastu peetud lahingutes.
Arvamus
TRENDING
