Vaid nädal on möödunud Põhja-Rein-Vestfaali (NRW – Nordrhein-Westfalen) valimistest, kus ligi 40 aastat võimul olnud sotsiaaldemokraadid (SPD) kaotasid suurelt kristlik-demokraatidele (CDU). Kuna liidukantsler Gerhard Schröder on siiani demonstreerinud oma võimetust tulla toime üha suureneva tööpuudusega, otsustasid valijad teda puna-roheliste eelistamisega karistada.

NRW miljon töötut (kokku on Saksamaal 5 miljonit registreeritud töötut) loodavad, et uus CDU/FDP (Vaba Demokraatlik Partei) valitsus Jürgen Röttgersi juhtimisel pakub konkreetseid lahendusi uute töökohtade loomisel. Kuid SPD ei kaotanud Saksamaa suurimal liidumaal (34.000 km2, 18 miljonit elanikku) mitte ainult regionaalset haaret, vaid nüüd on neil vähem kohti ka Bundestagi ülemkojas (Bundesrat), mis tähendab konkreetselt seda, et oluliselt kahaneb praeguse valitsuskoalitsiooni võime parlamendis tähtsaid küsimusi lahendada.

Schröder on tuntud kiire otsustajana. Ka seekord võttis ta kohe härjal sarvist ning teatas viivitamatult peale valimiskaotust NRW-s, et kavatseb sügisel korraldada erakorralised üldvalimised. Sensatsioon oli perfektne ja tekitas nii Berliini poliitilises elus kui ka börsil suurt elevust. Kommentaatorid on arvamusel, et kantsler otsustas peale hävingut sotsiaaldemokraatide traditsioonilises kantsis panna oma poliitilise saatuse ainsale kaardile.

Seistes küll seljaga vastu seina, teadvustab ta, et üks shanss on veel olemas, seega — miks mitte seda kasutada?! Selle taktikaga võib Schröder pealegi lahendada mitmeid praegusi probleeme ning sundida ka oma erakonnakaaslasi järgima partei distsipliini.

On selge, et SPD vasakpoolsel tiival pole enne valimisi aega formeeruda, järelikult peavad nad siis erakonnast kas lahkuma või kantsleriga kaasa ulguma. Juba aastaid tagasi Schröderiga sõbramehesuhted lõpetanud endise ministri Oskar Lafointaine äsjane demonstratiivne parteist lahkumine ning kavatsus uue vasakpoolse partei loomiseks jätab pigem mulje, et opositsiooni saadetud ekspoliitik soovib lihtsalt endale tõmmata meedia tähelepanu. Tõsiseltvõetava vastasena teda ei arvestata.

Kindlasti pidurdab Schröder valimisotsuse langetamisega oma praegust kiiret poliitilist allakäiku. Viimased kuud ei ole kantslerile majanduse nõrga konjunktuuri ja sakslaste äkilise säästuhimu tõttu, mille on tekitanud hirm töökoha kaotamise ees, olnud kerged. Samuti on hiljuti avalikkuse ette jõudnud teateid uutest rahaaukudest nii riigi majanduses kui pensionikassades, rääkimata mitmetest läbikukkumistest Hartz IV reformide (sotsiaalabi- ja töötuabirahade ühendamine) läbiviimisel.

Kõigest hoolimata ei stardi sotsiaaldemokraadid uude valimiskampaaniasse sugugi mitte lootusetult või tühjade kätega. Kantsleri poolt kodanikele pakutav uuendatud valitsusprogramm kannab nime „Schröder pluss”: reformidepakk Agenda 2010 jääb põhimõttelt samaks, kuid sinna lisatakse uusi projekte (näit. kodanikukindlustus ja riiklikult garanteeritud miinimumpalk). Siinkohal kõlab läbi Franz Münterferingu otsus: „Majandus on inimeste jaoks ja mitte vastupidi.” Alles hiljuti SPD esimehe poolt käivitatud kapitalismi teema on leidnud kõlapinda isegi paljude kristlik-demokraatide hulgas, sest nii väga oodatud majanduskasvuga ei tohi tõusta sotsiaalselt nõrkade kodanike arv.

Ei ole kahtlustki, et Schröderi tõeliseks trumbiks on tulevane televisiooniduell CDU juhi Angela Merkeliga. Siin on kantsleril kindlasti paremad kaardid, sest avalikkuses tihti külmana mõjuv „ossi” ei ole olnud ühegi liidumaa peaminister. Ida-Saksamaalt pärit teadusliku kraadiga füüsik Angela Merkel kuulis erakorralistest valimistest telekanali ZDF stuudios ning alguses ei tahtnud ta seda uskudagi. Ennast kiirelt kogunud, teatas ta, et kui Schröder soovib juba nüüd lahingut, siis tema on selleks igal juhul valmis.

Kui heita pilk tagasi Schröderi valitsemisajale, siis on selgelt näha poliitilise maastiku muutumist. Peale Helmut Kohli (CDU) valitsuse kukutamist 1998. a. olid sotsiaaldemokraadid võimul 16 liidumaal, kristlikud demokraadid valitsesid ainult Saksamaa lõunapoolsetes liidumaades. Tänaseks on SPD halduses kõigest viis liidumaad. See tõestab, et puna-roheline koalitsioonimudel ei ole valitsemisvõimeline. Ka Schröderile on see fakt lõpuks koitnud, seetõttu läheb ta lahingusse rohelisteta (Allianss 90/Rohelised).

Kantsleriamet seisab „mustadele” (nii nimetatakse Saksamaal parempoolseid) nende endi arvates lausa käegakatsutavas läheduses. Oma võidus on nad nii kindlad, et tulevaste Merkeli kabineti ministrite nimed avaldati juba paar päeva peale erakorraliste valimiste teatavakstegemist. Valimisvõidu puhul saab esimese naisena kantsleriks Angela Merkel, tema büroo juhatajaks praegune CDU peasekretär Volker Kauder, majandus- ja finantsministeeriumi juhiks saab praegune Baierimaa peaminister Edmund Stoiber (CSU – Kristlik-Sotsiaalne Liit), välisministriks Wolfgang Gerhardt (FDP – Vaba Demokraatlik Partei), siseministriks Guido Westerwelle (FDP), tööministriks praegune Saarimaa peaminister Peter Müller (CDU), kaitseministriks Michael Glos (CSU), perekonnaministriks Ursula von der Leyen (CDU), haridusministriks Annette Schavan (CDU) ja justiitsministriks Wolfgang Bosbach (CDU).

Kuid kes tuleb oktoobris Spree jõe kaldale valitsema, selle otsustavad ikkagi valijad. Riigi kodanikud on katmata lubadustest ja poliitikute kraaklemisest väsinud, nüüd soovivad nad näha konkreetseid programme. Ja eriliselt peaks CDU/CSU meenutama viimaseid parlamendivalimisi, mil Edmund Stoiber kroonis ennast juba enne lõplike valimistulemuste avaldamist Saksamaa valitsejaks – longum iter est (tee on pikk, eesmärk kaugel).

Märkmed: