Roheliste erakonda esindav praegune välisminister Joshka Fischer teatas, et lahkub aktiivsest poliitikast; opositsioonipingil ei soovi ta istuda. Vabade demokraatide liider Guido Westerwelle balansseerib inglitiibadega ja eks-sotsiaaldemokraat Oskar Lafontaine, kes on jooksnud üle ekskommunistide hõlma alla, naerab õnnelikult — hoolimata sellest, et ükski partei ei soovi temaga isegi mitte rääkida.
Tasapisi hakkab praegune segane poliitiline olukord ja sisutu võimuvõitlus muutuma piinlikuks ning kahjustab Saksamaa mainet tugevasti ka välismaal. Oma jonni ei jäta ei sotsiaaldemokraadid ega kristlikud demokraadid, mõlemad soovivad iga hinna eest võimule pääseda.
Schröder teatas pühapäevases teleintervjuus, et ta ei näe mingit põhjust oma kandidatuuri tagasivõtmiseks. Tema parteikaaslane, endine Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) esimees Hans-Jochen Vogel tegi ettepaneku, et enne personaalsete küsimuste lahendamist peaksid mõlemad suured rahvaparteid alustama läbirääkimisi laiapõhjalise koalitsiooni moodustamiseks. Ta tegi ettepaneku, et Schröder jääks võimule edasi kaheks aastaks ning siis vahetaks asekantsler Merkel ta 2007. a. välja, kui Saksamaa võtab üle Euroopa Liidu juhtimise.
„See oleks absoluutne poliitiline novum,“ ütles Vogel, kes juhtis samas tähelepanu ka Schröderi suurepärasele valimiskampaaniale: „Valijad andsid küll 450.000 häält rohkem konservatiividele, kuid sellegi poolest ei saanud kristlikud demokraadid parlamendis mingit enamust. See tähendab, kodanikud ei usu ka täielikult nende valimisprogrammi. Praeguste tulemuste juures on tähtis, et Saksamaa probleemidele otsitaks koostöös lahendusi.“
Vaidlus käib ka selle üle, kas CDU/CSU-blokk (vastavalt: Kristlik-Demokraatlik Liit ja Kristlik Sotsiaalne Liit) on Saksamaa suurim partei. Tegelikult on ju mõlemad iseseisvad — CSU on ainult Baierimaa erakond ning CDU ei kandideeri Baierimaal, koos moodustavad nad aga Bundestagis ühise fraktsiooni. Selle loogika kohaselt oleks SPD tõepoolest Saksa suurim erakond.
Hesseni liidumaal pidasid konservatiivid nädalalõpul kohaliku CDU 60. sünnipäeva. Angela Merkel teatas abitult oma peokõnes: „Me oleme jälle Bundestagis suurim fraktsioon, kodanikud ütlesid adjöö puna-roheliste valitsuskoalitsioonile.“ Tütarpartei CSU esimees Edmund Stoiber püüdis kolleegi sõnu kinnitada: „Sotsiaaldemokraadid rikuvad demokraatia printsiipe. On ennekuulmatu, et keeldutakse aktsepteerimast valimistulemusi.“ Suured sõnad, millega tipp-poliitikud püüdsid sotsiaaldemokraate hirmutada ja korrale kutsuda. Keegi ei maininud sõnagagi seda, et CDU/CSU-bloki oma valimistulemus (nad said ainult 35,2% häältest) vägagi soovida jättis ja et seda nappi võitu peaks tegelikult nägema suure kaotusena.
Üle nädala on möödunud valimistulemuste teatavakstegemisest, kuid Saksamaa iron lady ei ole olnud suuteline ennast kokku võtma. Enesekindlusest särava Gerhard Schröderi kõrval jätab ta haletsusväärse mulje. Shveitsi Neue Zürcher Zeitung kirjutab: „On aeg, et Saksamaal astuksid esile uued, kulumata isiksused. On raske ette kujutada, et Schröderit võiks veel keegi taluda. Teiselt poolt peab poliitika olukorra päästmiseks tooma ohvriks Angela Merkeli. Berliin elab üle raskeid aegu. Kogu maailm lootis, et 15 aastat peale Saksamaade ühinemist leiaks siit eest elujõulise poliitilise maastiku. Kuid nendes lootustes pidime nüüd pettuma.“
Praeguses olukorras oleks parim kompromiss suur koalitsioon esiteks Schröderi, hiljem Merkeli juhtimisel. Ükskõik mis arvamusel keegi praegusest valitsusjuhist ka ei oleks, on Schröder suurte kogemustega riigimees ning kahe aasta jooksul võib ta vähem kogenud Merkeli „sisse töötada.“
Loomulikult on kantsleril ka palju mängus. Kui ta suudab kristlikke demokraate veenda tegutsema suures koalitsioonis tema dirigendikepi all, siis on ta ka ära teeninud koha Willy Brandti kõrval ning võib ühtlasi täita oma eluunistuse — avada järgmisel aastal kantslerina jalgpalli maailmameistrivõistlused.