Saksamaal Nürnbergi vanglas poos ennast veebruari keskel üles 23-aastane Eesti noormees, kes viibis vahi all Saksamaal toime pandud pangaröövi pärast. End mullu 20. oktoobril vabatahtlikult Saksa ametivõimudele üles andnud eestlane sooritas enesetapu 24. veebruaril kella 13 ajal, kui tema kambrikaaslased olid jalutuskäigul vangla hoovis.
In February, a 23-year-old Estonian male, detained for alleged bank robbery, hanged himself in a prison in Nurnberg. Having surrender himself to german police last October 20th, the Estonian killed himself on February 24th at 1:00 pm when his cell mates were walking outside in the prison yard.
Saksamaal Nürnbergi vanglas BNS ) (english) (1)
Kuumad uudised | 15 Mar 2002 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
See on kurb uudis, eriliselt kuna mees enda vabatahtlikult üles andis.
Paljud eestlased, kes sooritavad välismaal kuritegusid, arvavad muidugi esiteks, et nad ei jää kinni. Kuid nad ei ole suutelised ka môtlema selle peale, et vanglakaristus väljaspool Eestit tähendab sotsiaalset isoleeritust. Kirjavahetust kontrollitakse kuni kohtuotsuseni, st. kirjad kodumaale kulgevad väga aeglaselt. Ka külastajaid kontrollitakse ja igat ühe ei lasta vangi juurde, pealegi puuduvad tavaliselt ka sugulastel igasugused finantsilised vôimalused külastamiseks. Paljud ei ôpi ära keelt, eestikeelseid raamatud, ajalehed, televisioonisaated puuduvad. Kui vang ei oska isegi vene keelt, siis ei ole ka mitte mingisuguseid suhtlemisvôimalusi kaasvangidega. Paljud arvavad, et näiteks Saksamaal on vanglad liberaalsemad kui Eestis. See vôib nii ka olla, kuid vangla välismaal tähendab ikkagi olla ilma sotsiaalseid tähtsaid kontakte, mida ei vôi liberaalsusega mitte mingil juhul asendada. Vangil puudub, kui keeleoskust ei ole, samuti vôimalus kontakteerumsieks sotsiaaltöötajate vôi psühhoterapeudiga.Olen paar korda pööranud eesti ajakirjanike tähelepanu sellele probleemile paludes selle kajastamist ajakirjanduses - kahjuks asjatult. Arvan, et ka nüüd jääb see kurb juhtum ainult sensatsiooniliseks uudiseks.
Paljud eestlased, kes sooritavad välismaal kuritegusid, arvavad muidugi esiteks, et nad ei jää kinni. Kuid nad ei ole suutelised ka môtlema selle peale, et vanglakaristus väljaspool Eestit tähendab sotsiaalset isoleeritust. Kirjavahetust kontrollitakse kuni kohtuotsuseni, st. kirjad kodumaale kulgevad väga aeglaselt. Ka külastajaid kontrollitakse ja igat ühe ei lasta vangi juurde, pealegi puuduvad tavaliselt ka sugulastel igasugused finantsilised vôimalused külastamiseks. Paljud ei ôpi ära keelt, eestikeelseid raamatud, ajalehed, televisioonisaated puuduvad. Kui vang ei oska isegi vene keelt, siis ei ole ka mitte mingisuguseid suhtlemisvôimalusi kaasvangidega. Paljud arvavad, et näiteks Saksamaal on vanglad liberaalsemad kui Eestis. See vôib nii ka olla, kuid vangla välismaal tähendab ikkagi olla ilma sotsiaalseid tähtsaid kontakte, mida ei vôi liberaalsusega mitte mingil juhul asendada. Vangil puudub, kui keeleoskust ei ole, samuti vôimalus kontakteerumsieks sotsiaaltöötajate vôi psühhoterapeudiga.Olen paar korda pööranud eesti ajakirjanike tähelepanu sellele probleemile paludes selle kajastamist ajakirjanduses - kahjuks asjatult. Arvan, et ka nüüd jääb see kurb juhtum ainult sensatsiooniliseks uudiseks.
Kuumad uudised
TRENDING
