20. detsember 2019,
Tiit Loim reporter
Sportliku mehe viis haigus halvatusepisoodideni.
Patsiendid kogevad arsti juures tihti skeptilist suhtumist.
Arsti sõnul ei tohi asjatut paanikat tekitada, vaevuste põhjused on tihti mujal.
Borrelioosiga kaasnevad kannatused siis, kui ravi viibib.
Ühel hetkel tundis Indrek (täisnimi toimetusele teada) päise päeva ajal, et nägu kaotab tundlikkuse. Edasi kael, õlad, käed, jalad. «Lõpuks nägin maailma, aga ei saanud midagi teha.» Arstid pidasid seda esmalt insuldiks. Ent seitse aastat kannatusi talunud meest vaevas hoopis salakavalam tõbi. Indrek pole oma kannatustes üksi – ebaõnne korral võib selle haiguse põdejaid oodata kadalipp, mille tagajärjel on osa neist suisa kaotanud usu arstiabisse ja ravivad end ise. Kes Bulgaaria, kes Tai antibiootikumidega.
Kuula artiklit
Kui borrelioosile kiirelt jälile saada, vabanetakse sellest märkimisväärsete hädadeta. Kui aga ravi hilineb, võivad tagajärjed olla vägagi koledad. Järgnev lugu kirjeldab, millised vaevused borrelioosihaigeid tabavad ning kuidas haiguse keerukus kaasa olukorra, kus arsti juurest saadakse tihtipeale ravi asemel soovitus võtta valuvaigistit või pöörduda psühhiaatri poole.
Ühtlasi tuleb kohe rõhutada, et lugu on keeruline: kuigi inimeste vaevusi nad ei eita, ei saa suur osa järgnevalt kirjeldatud sümptomitest arstide sõnul olla põhjustatud borrelioosist.
Osa 1. Hädaorg
Spordimehest sai juurvili
Borrelioos ehk Lyme’i tõbi on haigus, mida levitavad Borreelia perekonna baktereid kandvad puugid. Indrek polnud kunagi oma kehal puuki märganud, kuigi tegutseb metsanduse valdkonnas. Umbes kaheksa aastat tagasi hakkas ta aga tundma, et midagi on valesti. «Esimesena hakkas kaal langema. Sööd, aga kuivad kokku. Väike palavik tekib: 37,3. Palavik kestab võib-olla kuu või kaks. Mul tekkis ka öine higistamine. Samuti üldine nõrkus,» kirjeldas ta.
Sümptomid kestsid korraga umbes kuu. «Lähed arsti juurde, arst ütleb, et ära muretse, võta valuvaigistit ja puhka, asi läheb ise üle. Siis oled paar kuud terve, unustad ära. Siis tuleb sama asi uuesti. Käisin neli-viis korda visiidil. Lõpuks ei viitsinud arsti juurde minna, sest teadsin, et niikuinii midagi ei tehta. Umbes kaks aastat elasin nende väikeste sümptomitega.»
Ühel hetkel hakkasid sportlikul mehel tunda andma liigesed. Esmalt puus, siis põlv. Valutama hakkas ka alaselg. «Tundsin, et ma lihtsalt muutun juurviljaks. Ei suutnud enam midagi teha, ei saanud kummardada.»
Siis läks haigus ajju. Ravi viibimisel ongi oht, et bakterid liiguvad liigestesse, südamesse ja ka närvisüsteemi. «Pähe tekkis tunne, nagu elektrivool oleks sees. Tahaks nagu juhtmed välja tõmmata, aga ei saa. See ajas hulluks. Suutsin olla vaid pikali, päevad otsa. See ei olnud valu, aga nagu ebameeldiv elektrivool. Keskendumisvõime kadus, iga pisim toimetus oli väga keeruline. Ka lihtne mõttetegevus nagu pangaülekande tegemine käis üle jõu.»
Indrek käis seepeale läbi parimad arstid: reumatoloogid, neuroloogid, infektsionistid. Kokku umbes 40 tohtrit, kellest pooled Soomes, pooled Eestis. «Valisin head arstid, paraku polnud kasu. Kõige paremini tegid tööd noored ülikooli lõpetanud. Nad olid püüdlikud, uurisid.»
Varsti pärast liigesehädasid lisandusid halvatusepisoodid. Need tulid järk-järgult ja algasid näost, suu ümbrusest. Selleks ajaks oli esimesest palavikust möödunud umbes neli aastat.
Diagnoosini kulus veel kolm aastat. «Oli episoode, kus öösel magad ja pool keha halvatus ära. Seda oli paar korda. Tihti oli näohalvatusi, nägu ei liikunud, 30–40 korda. Ühe korra oli üle keha halvatus. Näost hakkas pihta. Ühel hetkel tundsin päise päeva ajal, et nägu kaotab tundlikkuse. Edasi kael, õlad, käed, jalad. Lõpuks nägin maailma, aga ei saanud midagi teha. Kiirabiga viidi haiglasse, kolm päeva uuriti. Alguses kahtlustati, et insult. Selgitati välja, et ei ole, aga samas ei teatud, mis on.»
Artikkel suurelt edasi siit: https://lounapostimees.postime...