Pole vist vabas maailmas nii naiivset inimest, kes arvaks, et külma sõjaga lõppes ka salaluure. Riigi- ja/või sõjasaladuste kogumine toimub ikka igas maailma nurgas ning vaatamata konventsioonidele — nagu näiteks Viini oma, mis määrab ja suunab seaduslikku diplomaatilist tegevust —, on selliste andmete salajane edasiandmine ja järgnev analüüs tänaseni oluline osa välispoliitikast. Vaadelgem kasvõi Iraagis praegu toimuvat, mille põhjustas CIA analüüs. Ning salaluurel on alati kaks külge — kui „meie“ luurame, siis on see riigi huvides, kui aga „nemad“ luuravad, siis on see meie riigikorra õõnestamine, ergo — vale. Kinnituseks tuleb vaid ainult vaadata Venemaad: meister mõlema külje esitamisel ja kasutamisel.

On tähelepanuväärne, et George W. Bushi isa oli enne presidendiks saamist ise CIA sheff; teatavasti on ka praeguse presidendi nõustajad seotud ta isa administratsiooniga. Ja Venemaa president Valdimir Putin on omakorda endine KGB ohvitser. Endised külma sõja oponendid on mineviku spionaazhisüsteemi kui mitte just produktid, siis tänaseni selle mõjusfääris. Nagu viimase aja sündmused kinnitavad, on kogu uue, moodsa tehnoloogia kiuste salaluure efektsemad relvad igihaljad: blamaazh, desinformatsioon ning tõe moonutamine. Jällegi, avalikumalt saame kinnitust Bushi administratsiooni ennastõigustavate pressikonverentside põhjal; palju vähem aga analüüsides seda, mis Venemaal sünnib, kuna seal on meedia kammitsates. Pressi jõuab pahatihti ainult see, mida Kreml soovib seal näha.

Mõnda aega on Venemaal katsutud piirata valitsusväliste organisatsioonide, mida läänes tuntakse NGO-de nime all, tegevust (edaspidi NGO). Igas normaalses demokraatlikus riigis on sellised grupid hädavajalikud — täiendamaks või isegi asendamaks ühiskondlikku- ja sotsiaaltegevust, mida riigiorganid kas ei suuda/soovi korraldada, või milleks riigil pole suunitlust. Näidetena saame tuua eriti inimõigusi kaitsvaid rahvusvahelisi organisatsioone, kirikute misjonitegevust, Päästearmeed, Punast Risti, Arste Ilma Piirideta jpt. Lisaks on olulised erapooletud valimisi jälgivad grupid (nt Ukrainas nn oranzhi revolutsiooni käigus).

Briti spioonid Moskvas?

Jälgides möödunud nädalal Moskvas väidetavate Briti spioonide tegevuse paljastamise käiku, saame aru, kui osavalt Kreml tarvitab sellist informatsiooni oma niigi autoritaarse riigijuhtimise stiili tugevdamiseks, inimõiguste piiramiseks. Vene telejaama NTV andmetel tabas Vene salaluure (FSB) neli Briti diplomaati tarvitamas jamesbondilikku kunstkivisse peidetud raadiosaatjat keelatud materjali eetrist kogumiseks-saatmiseks, kust seda omakorda saavat maha laadida käsikompuutrisse. Kaks Briti kodanikku, kelle isikud pole teada, olevat arreteeritud seoses spionaazhi komplotiga. FSB esindaja Sergei Ignatshenko sõnul tabati „spioonid“ mitte ainult informatsiooni edastamas, vaid FSB olevat ka kindlaks teinud, et kahtlusalused on majandanud kohalikke NGO-sid.

Kuid Briti välisminister Jack Straw väidab, et inglasi pole sellisest vahistamisest informeeritud, ning et on küsitav, kas üldse ongi tegemist Briti kodanikega, veel vähem, nagu NTV väitis, diplomaatidega. Diplomaatidel on teadagi eriõigused, neid saab vaid selliste süüdistuste põhjal riigist välja saata, mida pole aga veel tehtud.

Ilmselgelt tarvitavad venelased käesolevat juhtumit õigustamaks hiljuti vastuvõetud seadust, mis keelab välismaalt raha suunamise teatud Vene grupeeringutele. Seadus keelab Venemaal asuvate NGO-de — kelle tegevus on „poliitiline“, kuigi seadus seda ei defineeri — majandamist välismaalt. Briti suursaadik Moskvas Anthony Brenton teatas aga Financial Times'ile 31. jaanuaril, et Inglismaalt tulev majanduslik toetus on legaalne, toetades avalikult neid NGO-sid, kes tegelevad inimõiguste ja tsiviilühiskonna (civil society) tasandil. Eks ju seda Moskva kardabki, tembeldades sellist normaalset tegevust poliitiliseks. Selliselt kasutab Kreml praegust skandaali oma huvides.

FSB harib võõragente

Ent FSB liidrid pole sugugi tagasihoidlikud, kui on juttu ametlikust, puhtast spionaazhist — sellisest, mis on suunatud väljaspoole riigi piire, näiteks terrorismivastases sõjas ja rahvusvahelise rahu huvides. Paul Goble kirjutas 23. jaanuaril Window On Eurasia kommentaaris (Russia's Spy Agency Expands Cooperation with Foreign Partners), et viimase kümnendi kestel on FSB koostöö rahvusvaheliste partneritega tohutult kasvanud. Goble'i allikaks oli nädal varem Rossiiskaja Gazeta's ilmunud intervjuu FSB direktori Nikolai Patrusheviga. 1992. aastast peale on FSB loonud rahvusvahelisi kontakte 104 eri politsei- või luureagentuuriga 67 riigis, sh ka 42 piirivalveagentuuriga 35 riigis.

Arusaadavalt on sidemed tugevamad endiste N Liidu riikidega, aga samas on siduvaid leppeid näiteks Iisraeli, Lõuna-Korea, USA ja Saksamaaga. Patrushevi sõnul on need sidemed avalikud, ja sidemete sõlmimise ja pidamise käigus korraldatakse ühiseid operatsioone. Viimane selline toimus 2005. a. Novosibirskis, kus osales eriteenistuste (ehk „special services“) esindajaid 75-st organisatsioonist 50-st riigist. FSB võimaldavat selle käigus enam kui 1000-le välismaalasele treeningut.

Mõelgem ainult — 1000 „agenti“ (vabandust, eriteenistujat) aastas saavad KGB (vabandust, FSB) käest põhikoolituse, terrorisüsteemi rajamise ja valitsemise kogemustest õppust. See on märksa hirmutavam fakt kui mõne väidetava Briti kodaniku andmete kogumine, toetamaks väidetavat inimõigusi kaistvat gruppi. Nagu John LeCarré kirjutas oma paremates spiooniromaanides, kõige edukam salategevus on selline, mis uinutab teiste riikide kodanikke arvamusele, et midagi ei ole juhtumas. See ongi see salaluure teine külg, millest gospodin Putin suurt juttu G8-s või mujal arusaadavalt ei tee.

Märkmed: